L’Eroica näol on tegemist retro võidusõidurataste sõiduga, kus rattale on seatud kindlad kriteeriumid: ehitusaasta enne 1987, käiguvahetus mitte lenksul vaid downtube’l, korvidega pedaalid, jne.
Distantse on valikus neli: 205, 135, 75 ja 35 km. Meie regasime end alguse optimismis 205’le.
Eelmäng
Kohale sai saabutud mõned päevad enne sõitu, esimese päeva õhtul sai kohe rattad valmis sätitud ja küla kõrval asuvat mäge vallutama mindud. Mäest ei olnud mingit aimu (öösel pimedas hotelli saabudes ei saanud ka täpselt aru, mis mäed ümber on). See oli ka peapõhjuseks, miks algul liiga optimistlikult peale sai mindud ja veerandi mäe peal oli juba päris raske. Tempo alla ja rahulikult kerides ei olnudki väga võimatu. Kuna esimesel korral garmini gps koostööst loobus, tuli paar päeva hiljem sama tõus uuesti ette võtta. Teisel korral sai statistika ka kätte – pikkus: 5.23km, keskmine tõusunurk: 3.91%, kõrguste vahe 352m. Polnudki väga paha, kuna sõidu raskeim tõus kirjade järgi oli ca sama pikk ja tõusunurk 6.2%. Sellega sai optimismi kõvasti turgutatud.
Laat ja regamine
Päev enne L’Eroicat toimub stardipaigas Gaiole in Chiantis retro velode laat, materjalide jagamine ja muid sõiduga seotud üritusi. Materjale läksime hankima Ken’iga kahekesi, Tom tiba hiljem järgnemas. Vaatamata Itaallaste poolt välismaalastele seatud takistustele, sai peale mõningast otsimist üles leitud koht, kus materjale jagati. Ja oh üllatust kui materjale ei antud mitte lihtsalt paberist ümbrikus, vaid väga stiilses retro õlakotis. Kui kotist tuli veel välja ka stiilne ratturimüts, venis nägu veelgi rohkem naerule. Laat oli ka vinge, retroratastest, -riietest kõikmõeldavate vidinateni välja. Paljud osalejad olid vormid juba selga ajanud ja ratastega kohale veerenud. Kõik see melu hakkas juba veits ärevust tekitama. Tõeline paanika saabus siis kui Tom kohale jõudis ja sattus kohta, kus rattaid registreeriti ja teada sai, et seda ainult laupäeval teha saab ja sõidupäeva hommikul enam regamist ei toimu. Meil ei olnud mingit aimdustki, et rattad peab ka eelnevalt registreerima. Seadsime sammud auto poole, et ratastele järgi minna. Enne kui minema saime tuli järgmine kõne Tom’ilt uue infoga, et rataste regamine ei olegi kohustuslik. Igaks juhuks läks agent Ken asja ise ka veel uurima ja sai sama vastuse. Tegemist oli pigem mingit sorti rataste sertifitseerimisega vms.
Sõit
Start pikale (205 või 135 km) distantsile oli 5:00 – 7:00 hommikul.
Seega äratus kell 3:30, veits sahmimist ja söömise üritamist (ega nii vara miskit eriti alla ei läinud).
Sõit starti (autoga) 25km ja ca 40 min vist (mägiteed!).
Veel veidi sahmimist ja suund sai võetud stardile.
Umbes täpselt 5:00 hommikul olime stardikoridoris valmis. Stardist lasti distantsile ükshaaval. Ajavõttu kui täpisteadust ei olnud. Onu laua taga lõi templi kaardile, pani kella-aja juurde ja kõik. Järgnevates kontrollpunktides tuli samuti teha. Nii oligi, et rahvast oli enne meid stardis juba omajagu ja oodata sai ka parajalt. Kohvinarkomaanidest ratturitele olid korraldajad vastu tulnud, noormehed/neiud jagasid starti ootajatele kohvi :) Täitsa tore lahendus. Stardiajaks märgiti 5:25. Kuna tegemist ei ole võidusõiduga võtsid kõik alguses rahulikult. Tegelikult oli sõit kogu aeg vära rahulik ja chill, ei mingit tõmlemist ega rapsimist. Alguse pimedas sõit oli elamus omaette. Tuled, olematu nähtavus, pidevad kaaslaste otsimise hõiked, jne. Rada oli algul täitsa kerge, esimesed 4-5 km kergelt allamäge. Peale mida tuli esimene tõus, mis kirjade järgi oli meie proovitust veidi kergem, st lühem. Tõusunurk algul oli ka umbes sama. Tõusu lõpufaasis, peale esimesele kruusalõigule pööramist, keerati ka raskust tublisti juurde, nurk kippus sinna 12-14% kanti ja nii 400-500m. Sellega tõmbas pulsi ikka kenasti punasesse. Tom ja Ken olid juba tõusu esimestel meetritel eest läinud. Lihtsalt minu ülekanded lubasid tõusudel rahulikumat kerimist. Raskele tõusule järgnes veelgi raskem laskumine. Pimedas küllaltki tiheda liiklusega järsu lahtise kruusaga teel. Sel hetkel sai mõttes ka tänatud Greve’s pesitsevat mehhaanikut, kes eelmisel õhtul tagumised pidurid ka enam-vähem pandavaks reguleeris. Lihtsalt paari esimese korraga sai selgeks, et varasemast harjumusest rohkem esimesega pidurdada lahtisel kruusal asja ei olnud. Kusagil poole laskumise peal ootas Ken mind järgi ja sealt alates sõitsimegi nii, et kes tagant järgi jõudis, see hõikas ja andis teisele ka teada. Selliseid ootavaid punte ja pundikesi oli terve tee ulatuses iga mäe tipus näha.
Esimesed koidukiired tervitasid meid ühe järgmise tõsiselt järsu tõusunukiga, õnneks lühikesega 200-300 meetrit. See sai veel ratta seljas ära võetud. Üldiselt kippusid sealt edasi kõik tõusud olema järsemad kui meie proovitõus. Kõik need tõusud hakkasid ka päris kiiresti jalgades tundma andma. See tekitas mõtte, et peaks vist ikka 205 asemel 135km distantsi valima. Esimeses teeninduspunktis 47ndal kilomeetril oli Ken veel optimistlik pika distantsi suhtes. 16km hiljem otsustuspunktis oli ta õnneks juba meelt muutnud ja valisimegi 135km tee. Mulle olid need laskumised, mis eelnesid otsustuspunktile, juba jälle veidi optimismi sisestanud. Ja kui Ken oleks pika valinud, oleks arvatavasti sama teinud ja sinna surema läinud. Saatsime Tom’ile ka teate oma otsusest. Mille ta, nagu hiljem selgus, sai kätte just siis kui oli jõudnud raskeima tõusu tippu. Eks see mõjus ta motvatsioonile kindlasti hävitavalt. 
Edasi läks umbes samas rütmis, kruusa tõusud ja laskumised, vahele mõned asfaldi lõigud. Kuni mingi hetk Ken teatas, et ta võtab nüüd veel veits rahulikumalt. Mille peale mu tagarehv näitas välja tõelist spordimehelikkust ja loovutas kogu oma tööks vajaliku kokkusurutud õhu. Kiire kummivahetus ja Ken oli nagu uuesti sündinud.
Paar kilomeetrit edasi ja sai järgmises punktis veel puhata. Vein ja liha maitsesid tõesti head. Punkti asukoht oli tõsiselt hea valitud, peale punkti oli kohe korralik sein ees, ei motiveerinud just kiiret edasi liikumist. Oleks teadnud, mis edasi tuleb, oleks veelgi kauem veini trimpand. Peale esimest tõusu läks asi ikka korralikult ameerika mägedeks. Vaikselt tiksudes mäest alla ja jalutades üles. Ja nii mitu mitu korda järjest.
Edasi oli juba lihtsalt kannatamine ja finišhi ootamine. Üle joone veeresime Ken’iga koos. Saime viimase templi kaardile, mingi Chianti spetsiaal maiustuse kakukese ja veini pihku ning oligi kõik. 205km lõpetajaid austati ikka oluliselt rohkem, kõik käisid üle pjedestaali, igaühest eraldi väike klõps ja auhinnaks vaas ka lisaks.
Aega kulus kokku 9.5 h, millest puhas sõiduaeg oli 7.5h. Tõusumeetreid kogunes 135km kohta ca 2800m. Kaloreid kulus pea 8000. Ja järgmise aasta plaanidesse praegu veel ei julge seda sõitu uuesti võtta. Tore oli küll, aga raske oli ka.
Ja veel üks asi ... 