Sellest on juba kirjutatud kui keeruline ja pikk protsess oli rehetoa lagede tegemine ja kui tüütu oli villa lae vahele saamine. Aga laseks veidi valgust tehnilise poole peale ehk kuidas ikkagi vill lakke sai.
Tselluvill teatavasti tuleb suurtes tihedaks pressitud pakkides. Paigaldamiseks on vaja see lahti lõhkuda ja õhuliseks kloppida. Selleks on olemas võimsad ja kallid puhurid, või alternatiivina saab ka vispliga lahti kloppida. Minu jaoks kumbki ei olnud eriti sobilik. Esimesel juhul oleks pidanud iga paari päeva tagant mehe tellima, kes 10 minutiga pluristaks järgmise valminud lae vahe täis. Teine variant on lihtsalt tüütu. Lased vannis vispliga villa kohevaks ja tõstad peoga lae peale. Teist variant katsetasin vannitoa lae tegemisel. Tõsiselt tüütu oli.
Niisiis oli vaja mingi masin välja mõelda. Esmalt katsetasin väikese ventilaatoriga. Nõrgaks jäi. Aga suured olid samas liialt kallid. Õnneks tuli google ja ehitusfoorum appi, kus räägiti lehepuhuri kasutamisest villa puistamiseks. Selline lehepuhur siis, millel on ka imemisfunktsioon. Tõmbab lehed sisse, purustab ära ja pluristab sodi kotti. Õnneks on elektrilised mudelid suht mõistliku hinnaga ka: mõnikümmend eurot.
Seega plaan olemas, läksin poodi puhurit otsima. Loomulikult suvisel ajal kohalikus kaubandusvõrgus sellist asja ei olnud. Õnneks oldi suure raha eest nõus mandrilt üks spetsiaalselt kohale tellima.
Plaan oli siis järgmine: puhuriga imeb vannist tselluvilla sisse, see peenestab ja klopib selle õhuliseks. Kogumiskoti asemele aga panen kohvreeritud vent toru. Hea kerge ja painduv ja saab lihtsalt juga suunata. Esimene probleem avaldus kohe masina kätte saamisel. Koti kinnitus, ehk see koht kuhu ümar toru pidi kinnituma, oli kandiline. Käärid ja teip lahendasid selle probleemi.
Sellega oli villapuhur versioon 1.0 valmis. Katse tulemus näitas, et asi tõesti toimib. Imes villa tükke jõudsalt sisse, hekseldas peeneks ja kloppis kenasti õhuliseks. Probleem oli ainult liialt suures võimsuses, mis puhus lae vahelt kõik sealse villa kenasti välja. Veidi lahendas probleemi päästikuga mängimine, aga sedasi oli jõudlus kehv ja aeg-ajalt puhus ikkagi liialt kõvasti.
Villapuhur 2.0 
sai valgusti timmerist ja pistikupeast täienduse võimsuse vähendamiseks. Timmerist sai voolu nõrgemaks keerata, millega puhuri võimsus samuti vähenes. Nüüd sai võimust täpselt nii timmida, et ikka jaksas villa imeda ja hekseldada, kuid enam ei puhunud kõike paigaldatud villa lae vahelt kohe välja tagasi. Algul kartsin, et timmer äkki kuumeneb üle. Oli see ju mõeldud max 600W jaoks, puhur oli 2.5KW. Aga ei olnud probleemi, isegi soojaks ei läinud. Nüüd oli juba täitsa kasutatav tööriist valmis, millega saigi suurem osa tööst tehtud.
Versioon 2.1 sai tillukese täienduse. Timmeri peale tõmbasin joone, kus ümbruses oli kõige parem tõmbe ja puhumise suhe.
Lõpu poole sai veel veidi täiustatud puhumistoru. Kohvreeritud toru on teadu poolest päris pehme ja eriti ots läks kergelt mõlki. Lae vahe oli tublisti kitsam kui 100 mm toru. Mis põhjustas omajagu ummistusi ja toru purunemist.
Versioon 3.0 jaoks sai puhumistoru otsa lisatud kanalisatsioonitoru. Kõva toruga sai villa juga palju lihtsamini juhtida ja ummistusi oli ka vähem.
Kokkuvõtteks sai sellise masinaga päris lihtsalt villa paigaldada. Oli isegi täitsa teostatav üksinda. Kuigi abilisega oleks kindlasti parem olnud. Üks juhib imemistoru, teine paigaldustoru.
Lõpptulemus
Vajalikud materjalid:
1 lehepuhur, imemisfunktsiooniga
1 valgustuse timmer
1 pistikupesa
1 pikendusjuhe
2-3 kohvreeritud vent toru (mul d 100mm ja L 3m). Mitu lihtsalt selle pärast, et see toru kipub kergelt katiki minema.
Teipi
Kanalisatsiooni toru juppe ja üleminekuid
Ja veel üks asi ... 