Rebasepoeg ja võlumets

Eile Pisipiigat kärutades nägin rebasepoega õue peal jooksmas – keset päeva! Sellega seoses meenus meie mõnenädalatagune elevust tekitanud vaatamiväärsus – rebasekutsikas hoovis. Mina panin siis Pisipiigat ööunne kui Nöx tuli uksele ja soovitas aknast välja vaadata – rebane nuuskis mööda hoovi ringi. Päris julge oli teine ja sain ted iga nurga pealt pildistada (küll ei raatsinud fotokat tooma minna vaid klõpsisin telefoniga). Peale seda oli muidugi keeruline pisikest magama saada, sest ta passis muudkui akna peal ja teatas “Tahan rebane vaadata!”

Sel aastal on palju pähkleid. Ja meie ainuke mets on sarapuuvõsa. Tehke ise järeldused….

Meie võlumets, mõnusalt maagiline.

Veel üks kurgede pilt. See on veel väike parv, viimane kord loendasin põllul ca 30 lindu ja silma järgi ca 10 oli just enne ära lennanud.

Mis lind see on?

Teen kohe mitu linnupostitust järjest :) Niisiis – mis linnuga tegu? Lendavad suures parves. Ma ei oska millegi järgi googeldada ka. Ei ole meil siin igapäevased külalised, hetkel ei meenugi, kas varem olen seda parve siin näinud. Vabandan piltide halva kvaliteedi pärast, mõned on lihtsalt väga sisse zoomitud, et linnust rohkem aimu saaks. Mul jälle lähemale ei õnnestunud saada.

 

Kured huikavad

Meie ümberkaudsetel põldudel võib ikka tihti mõnda kurepaari jalutamas näha. Oma kohalolekust annavad nad valjude hõigetega märku. Ja see hõikamine mõjub mulle nagu magnetina – hirmsasti tahaks mõne väga lähedalt pildile püüda. Hetkel on parim tulemus all näha – sest objektiiv rohkemat ei võimalda ja lähemale hiilimises ei ole ma meister. Selleks peaks ma reaalselt roomama, praegused pildid on tehtud kiviaia nurgast, kuid lähemale jõudmiseks oleks pidanud mööda lagedat põldu hiilima. Ühel korral olid nad meie tagaaiaga naabreval põllul ja seal olid nad tõesti aiale väga lähedal, et oleks saanud ideaalsed pildid. Aga tookord läksime lapsega koos niisama vaatama ja mul ei olnud fotokat kaasas. Ja lastele on vaja alles hiilimist õpetada :)

Kui seni nägin põllul 2-4 kurge, siis eile aga tiirutas neid meie kohal üle 20. Üritasin kokku lugeda ja sain 23 :) Täna hommikul külalisi praamile saates aga kuulsin jälle hõikeid ja nägin, et parv on põllul jälle asjatamas. Lähemale hiilides tundus esmapilgul, et kured olid poegadega, lisaks mõned haned. Nüüd arvutis pilte zoomides tundub, et ka need, keda poegadeks pidasin, olid haned :) Niipalju siis minu nägemisteravusest. Seepärast ma nt ei suuda enamus väikelinde tuvastada, sest ma ei näe detaile piisavalt hästi sellelt kauguselt, kuhu nad mind lasevad.

 

Tabasalu looduspark

Mõned pildikesed ühelt meie pühapäevaselt piknikujalutuskäigult Tabasalu loodusparki. See on selline mõnusalt mitmekesine loodusrada, kus saab imetleda meie Põhja-Eesti pankrannikut nii alt kui ülevalt. Meie pere lemmikkoht on pikk-pikk kivitrepp pankrannikult alla mere äärde – kes kirub, et astmeid palju ja kes lihtsalt rõõmus, et nii palju ronida saab :) Eriti meeldib mulle trepi ümbrus, mis on mõnusalt metsistunud ja sammaldunud.

Kõrvemaal kanarbikuotsingutel

Ühel ilusal augustilõpulaupäeval seadsime sammud teele Kõrvemaale Jussi kanarbikuväljadele. Eesmärgiks oli püüda fotokaamerasse imeilusad õitsvad kanarbikuväljad. Oma kurvastuseks pidime tõdema, et olime veidi hiljaks jäänud. Õitsvaid kanarbikke küll leidus, kuid enamasti viludamates kohtades metsa all. Välja peal olid kanarbikud oma õitsemisega lõpusirgele jõudmas ja värvide mäng jäi oodatust tagasihoidlikumaks. Siiski võime matka edukaks lugeda – nägime konna ja sisalikku, kümneid mesilasi kanarbikuõitel maiustamas, põnn sõi pohli ja nautis muidu loodust.

Alumised pildid on Nöxi tehtud, ülemine minu.

Ehitame pesa, …

kena väikse pesa.

Just seda tegi see seltskond Räästapääsukesi Sõrve säärel.

Tatsusid ümber värskelt tekkinud lombi ja tegid noka mudaseks.

Lendasid hetkeks pessa ja seda kasutas ära Linavästrik, kes samasse lompi jalgu loputama tuli.

Jah just Räästapääsuke. Räästapääsukese saba on lühem kui suitsupääsukesel, valgete sulgedega kaetud jalad, kõhualune on valge ja laubal ei ole roostekarva täppi.

Kiviaia kuningas

Maal kiviaias on meil uus peremees, Tema Majesteet Nirk.

Silkas teine mööda oma kuningriiki nii väledalt, et ei jõudnud isegi mõelda kaamera haaramisele. Sellest olenemata läksin kaameraga jälitama, et äkki siiski trehvab kusagil. Trehvaski ootamatult hoopis teise kiviaia peal. Uudistas seal oma kuningriiki ootamatult saabunud külalisi. Pikalt ta seda tegema ei jäänud, ju vajasid alamad (hiired) karjatamist.

Nirk on maailma kõige väiksem kiskja, kelle põhitoiduks on hiired, keda ta püüab nende urgudest. Nirk on väga sarnane Kärp’ile. Suurimaks erinevuseks on kärbi must sabaots. Kuna meie kuninga saba ei õnnesunud täpselt näha, siis täiesti kindel liigi määramises olla ei saa. Samas kuna ta tegutseb kiviaias, mis just nirgile meelepärasem on, siis ikkagi arvamus, et tegemist nirgiga.

Vanasti peeti nirki/kärpi õnnetoovaks loomaks ja kui nirk on kodu lähedale end sisse seadnund, võivat kodukass ahju peale puhkama minna. Hiirte probleem on lahendatud. Selle tõttu on neid üritatud ka kasutada kahjurite nagu mügride ja uruhiirte tõrjeks, kuid siiski edutult. Ju nad siis on isepäised ja käsu peale ei tee miskit.

Kõigele lisaks on nad täitsa minu moodi, kes peale paaritunnist aktiivset perioodi ka paar tundi magada armastavad :)