Vihmase päeva rõõmud

Viimane kord mere ääres käies varusime ämbritäie kive, et neid mingi hetk põnniga koos värvima hakata. Laupäeval tuligi ideaalne hetk kui ilm oli soe, kuid vihmane. Istusime memme juures terrassil ja hakkasime pintseldama. Kuna idee tuli ikkagi suhteliselt spontaanselt, siis kasutada olid ainult näpuvärvid. Kindlalt ei tea, kuid tõenäoliselt tahavad need hiljem kergelt maha kuluda (eesmärk oli teha lepatriinusid hilisemaks mängimiseks). Akrüülvärvid peaksid kulumiskindlamad olema. Eks näis, kuidas näpuvärvid hilisemale kasutusele vastu peavad (plaanin kivid hiljem üle lakkida nagunii).

Põnn oli väga hoos ja oleks vist lõputult jätkanud. Mul aga said kivid otsa ja tüdisin seetõttu kiiremini. Väga tore oli vaadata, kuidas ta uut tehnikat avastas ja samal ajal vanu võtteid katsetas. Pintsel oli ju vana tuttav, kuid paberi asemel oli kivi. Küll aga leidis põnn, et värvitud kivi sobib ideaalselt templiks – mis sest, et paberiks oli istumise all olev ajalehepaber. Esimene templijäljend oli kusjuures pildil oleva inimese näo peal – ei tea,kas juhuslik või valitud koht.

Vahepeal tegime memmele mälestuseks mõned käejäljed.

Kive sai palju… Peab mainima, et näpuvärvide punane jääb kuivades roosa (meil on Loodusperest soetatud näpuvärvid).

Kuna põnn ei soovinud veel lõpetada, siis suunasin ta peale pesemist puhta pintsliga Aquadoodle mati peale. Põnn nõudis kive kaasa ja sealt areneski uus tegevus – kivide pintseldamine veega.

Ja no ausalt, selle peale ma ei oleks tulnud, et ka kivi võib pintslina kasutada ja Aquadoodle matile joonistada!

Ja kui ka seal said materjalid otsa (veetopsik “läks ümber” ja matt oli üle ujutatud), siis sai põnn vabalt vihma käes veega mängida – ilm ju soe :)

Kõige vahvam selle tegevustejada juures oli see, et algne plaan oli lihtsalt mõned kivid värvida – ja vaat, mis lõpuks välja tuli! Ja protsessi juhtis enamasti meie peaaegu-2-aastane :)

Järgmine kord mere äärde minnes võtan suurema ämbri!

Salapilt!

Oi kus mulle lapsepõlves meeldis lugeda igasugu õpetusi salakirja tegemiseks. See oli kas Tootsi või indiaani juttudes vist, kus piimaga kirjutati ja siis kiri ilmus kuumaga nähtavale? Tänapäeval siis triikides :) Igatahes kui ma sattusin lugema seda postitust siin, siis tekkis kohe tahtmine järgi proovida. Eriti kuna põnn hetkel veidi tõbine ja otsime tubaseid tegevusi.

Õpetus:
– tee valge õlipastelli või rasvakriidiga valgele paberile kujundid
– anna paber lapsele värvimiseks ja värvi alt ilmuvad kujundid välja :)

Lihtne ju! Mina kasutasin õlipastelli ja vesivärve. Algses postituses oli kasutusel toiduvärv, aga mul lihtsalt ei ole seda. Esmalt ma üritasin vesivärviga vett toonida, aga see jääb liiga lahja, Tuleb ikka otse värvikarbist pintsliga panna.

Kasutusalad:
– tähtede õppimine
– kujundite õppimine
– niisama huvitav maalimine

Kuna me veel tähti ei õpi, siis joonistasin mõmmi ja muud tuntud objektid. Mõmmini meie väike kunstnik ei jõudnud, enne sai kannatus otsa. Ja eks selline asi rohkem vanemate laste jaoks huvitavam, kellel niisama värvidega mässamine juba vana teema. Meie põnn hakkas lõpuks ikka oma käsi maalima :) Aga salapilt on äge ikka!

Kui järgi mõelda, siis see ilmselt väga vana tehnika ja isegi midagi sellist lapsepõlves teinud. Selle vahega, et ise joonistasid pildi ja siis ise värvisid. Et seda põnevust ei olnud, et oi mis siit välja tuleb :)

Looduslik mänguväljak

Montessori pedagoogikal on omad soovitused ka laste mänguväljakute suhtes – need peaksid olema võimalikult looduslikud, et pakkuda avastamist kõikidele meeltele. Oma aed on selleks muidugi ideaalne – seal on taimi ja putukaid, mulda ja multshi, vihmausse ja liblikaid. Kuidas aga sellele vürtsi lisada? Üks väike mõte, mida meie kasutusele võtsime: anda lastele mängimiseks lahtiseid detaile (kaikad, lauad, puukettad). Las nad siis ise mõtlevad, mis nendega peale hakata ;) Niisiis – Nöx saagis üha palgi erineva paksusega ketasteks. Enamus olid paari sõrme jämedused, kuid mõned ka pakud – just sellise lapsele paraja istumiskõrgusega. Lisaks kuurist mõned lauajupid ja ongi mänguplats olemas.

Mõned mänguideed:

– Ehitada teerada ja siis harjutada selle peal kõndimist (arendab tasakaalu). See kõndimine ei tundu täiskasvanule üldse keeruline, kuid  meie alla-kahene ei julgenud kahele kettale järjest astuda. Nimelt on nad muru peal küllaltki ebatasased ja tema väike raskus ei surunud ketast nii muru sisse ka. Tulemuseks oli väga kõikuv jalgealune :)
– Meie põnni veidi vanemad sugulased said harjutada teeraja peal astudes loendamist. Kettaid oli täpselt kümme, kuid kas nemad said ka kümme?
– Kettaid saab üksteise peale torni laduda. Harjutab tunnetust, milline on raskem ja milline kergem. Õpetab näppe mitte vahele jätma :)
– Meie põnn üritas ka pakke tõsta, kuid õnnestus ainult ümber ajamine ja veeretamine. See jälle omamoodi kogemus.
– Kettad on kasutusel kas taldrikutena või pliidiplaatidena kodu mängus.

Kus on toonekurg?

Meil põnniga on nüüd uus mäng! Tegelikult on see küll edasiarendus sobitamismängust, sest mänguloomad said otsa ja nüüd tuleb paariline leida teisele samasugusele kaardile. Mäng näeb välja nii:
* Põrandale on laotatud igast kaardist üks
* Näitan toonekure kaarti ja küsin: “Kus on toonekurg?”
* Annan kaardi põnnile
* Põnn vaatab ja võrdleb ja asetab kaardi paarilise peale.

99% juhtudel paneb täppi. Mõnikord kui kaarte on palju, siis ta kaugemaid ei kipu märkama ja siis huvi kaob ja hakkab lollitama. Aga muidu talle see mäng väga meeldib.

Kaardid on Koolibri “Pildipillerkaar”. Tänaseks ma selle üle enam ei virise, et liiga õhukesed. Põnn on juba hakanud ilusti haarama ja vahest harva ainult kortsutab. Enamasti siis kui üksi nendega jätta.

Püüan uusi mänge nende kaartidega välja mõelda. Mingi hetk saaks teha sorteerimist, et linnud eraldi ja putukad teise hunnikusse jne. Ei tea, mis vanuses see oskus tulla võiks?

Lauamängud 1,5 aastasele?

Meie pere on suur mängusõber. Ja loomulikult tahaks, et ka järelkasv samu väärtusi jagaks :) Alguses ma olin väga pettunud teada saades, et põnnil kulub ikka tubli mitu aastat enne kui temaga lauamänge mängida saab. See muidugi ei takista mul juba praegu erinevaid laste lauamänge kappi varumast, näiteks liitmise-lahutamise mängud ootavad pikisilmi, millal nad kasutusse võtta saaks :) Eks oma rolli mängib ka see, et hoiame hoolega silma peal kõiksugustel teise ringi müügipakkumistel ja kui siis mõni mänd soodsalt ette satub, ei saa ju jätta ostmata.

Aga kuna meil varud on olemas ja olemasolevad mänguasjad ju tüütavad ühel hetkel ära, siis miks mitte võtta lauamängud kasutusele – esialgu küll ilma reegliteta ja väga suurte muudatustega. Nii me siis oleme katsetanud erinevate mängudega. Mõned neist on nn vabakasutuses, ehk põnn saab ise ligi ja mängib siis kui tahab (nt puuviljatorn). Teised, väiksemate osadega, tulevad lauale aegajalt ja vanemate silma all, et pärast ei peaks kogu elamist nuppude otsimiseks tagurpidi pöörama.

Alustame algusest. Põnni esimene lauamäng “Puuviljatorn” on soetatud realiseerimiskeskusest, tootjaks on Goula. Polnud just kõige soodsam pakkumine, kuid nägin mängus mitmekülgsuse potentsiaali – puuvilju saab mänguköögis kasutada, plaatidest ja nuppudest saab torni laduda (motoorika!), puuvilju saab sobitada õige ruudu peale jne. Komplektis on täring ka, kuid praegu me seda veel ei kasuta. Hetkel näeb põnni mäng välja selline, et laual on kolm mänguplaati ja ta siis võtab järjest karbist puuviljanuppe ja otsib neile vastava ruudu plaadil. Esimestel kordadel oli pisikestel näppudel suur tegu juba ainuüksi sellega, et nupp püsti seisma jääks.

Teiseks mänguks on Nöxi varudest “Hey That’ s my fish!”. Kingiti sünnipäevaks, Delux edition. Mängus on väga armsad pingviinid, keda saab oma saarte peale seisma panna (on näinud ju suuri mehi sama liigutust tegemas kui nad oma lauamänguõhtutel hoos on). Ja omaette tegevus on pingviinide karpi tagasipanek, sest igale nupule on seal oma pesa.

Kolmas mäng on uuemat sorti ja juhuslik leid Ludo lauamängupoe allahindluse letist – reis ümber maailma, 4 euroga! Puidust!!! Niiiii ilus! :) Eriti tore on see, et nupud tuleb asetada mängualusel olevatesse aukudesse. Väga hea motoorikaharjutus ja hetkel põnn selle osaga mängust tegelebki. Umbes nagu need plastmassist mosaiigid, kus saab nuppudega mustreid teha (see on meil ka olemas, põnni vaderi kingitus ja umbes aastaselt oli üks lemmikuid mänge). Ükskord kui me värviõppeni jõuame, saab siin värvide sorteerimist ka harjutada.

Ja neljas mäng on kokkusobitatud kodusleiduvatest asjadest ja selle üle olen ma kõige rohkem põnevil!. Inspiratsiooni sain netist, lugedes erinevaid “mummy blogger”-eid. Selle tarbeks soetasin Koolibri pildikaardid “Pildipillerkaar” (muide otse Koolibri lehelt tellides tuleb oluline hinnavahe võrreldes edasimüüjatest raamatupoodidega). Mulle meeldivad nende tõetruud pildid ja valik on ka lai. Ainus häda on kaartide paksus, mis põnni käte jaoks on liiga õhuke ja tal on raske neid laualt kätte saada. Ja eks kortsuma kipuvad ka. Mäng seisneb siis selles, et igale kaardile tuleb asetada õige mänguloom. Alustasime nelja kaardiga, mille miniatuursed loomad meil kodus olemas olid. Oleme nüüd alles mõned päevad seda mängu mänginud, kuid põnn juba jagab matsu ja teab, mis teha tuleb. Väga tore on vaadata, kuidas põnn vaatab lehma oma käes ja otsib laualt kaarti, siis võrdluseks vaatab jälle käesolevat lehma ja siis asetab lehmakaardile. Õnneks on mõlemad musta-valgekirjud eksemplarid, praeguses faasis ilmselt pruuni ja musta-valget lehma kokku ei viiks. Neli kaarti aga said täidetud päris kiirelt, nii laiendasin valikut ja miniloomade puudusel võtsin appi pusleloomad. Mõne looma sarnasusega ei ole põnn nõus, kuid enamus siiski sobivad.

Kõik mängud on suhteliselt lühikesed, 5-10 minutit, sest ega kauemaks põnnil keskendumisvõimet ei jagu. Samas ei saa öelda, et need ei köidaks teda ja mängime ainult emme rõõmuks, sest ta pöördub ise nende mängude juurde korduvalt tagasi.

Tänane postitus sai päris pikk ja tänan kõiki, kes viitsisid lõpuni lugeda! Veel tänulikum olen kommentaaride eest kui siit miskit kasulikku leidsite :) Ja seda iga postituse puhul…

Tegevused puisteainetega

Mõned pildid meie Montessori tegevustest. Odrakruup ja variandid kauss+kauss ning kauss+kann. Kahjuks ei ole mul mitut kannu, et saaks edasi-tagasi valamist harjutada :(  Põnnile üldiselt väga meeldib kogu see puisteainete värk ja toob vihjeks asju kätte, et teeme juba. Vt ka varasem postitus manna ja lehtriga.

Kodune kunstisaal

Mõned pildid ka põnni viimase aja nokitsemistest. Pintsel ja värvid on väga popid. Viimane kord proovisime ka kartulitrükki. Põnn oli kaks lehte täis pintseldanud ja tundus, et pintsel enam niiväga huvi ei pakkunud (hakkas teise otsaga üritama jne). Kuna alusel oli värvi veel parasjagu alles ja purki ju seda tagasi ei pane ja raisku ka ei taha lasta, siis haarasin kähku ühe kartuli, lõikasin pooleks ja tegin poolringi kujulise kujundi. Põnnile meeldis ja huvi oli taastatud. Tänaseks on svamme ka varutud, et järgmine kord ehk saab need ka järgi proovitud.

Muide, kartul on ka toit. Miskipärast on kartulitrükk aastakümneid olnud aktsepteeritav kunstivorm. Ei saa aru, kuidas erineb muudest “toiduga mängimistest”, et miks need taunitud on :)

Aga muidu kartulitrükk on äge ja sellise lihtsa poolkuu kujuga saab kihvte mustreid teha. Peab teinekord veidi parema värvivaliku võtma ja siis põnnil kaardipabereid valmis vorpida laskma.

Kriiditahvel on ka unustusehõlmast taas üles leitud. Hetkel siis kriipsutamise eesmärgil. Need paksud hoidjaga kriidid on head asjad, muidu oleks ilmselt terve köögipõrand kriiditükke täis.