Kaalusin pikalt, kas kanda loori või mitte. Üheltpoolt oli suur soov eriline soeng teha (puhevil ja kaunistustega), kuid see oleks välistanud loori kasutamise. Samas – pulm on ainus sündmus elus, kui on “lubatud” loori kanda ja kui see hetk mööda lasta, siis enam nagu ei tulegi võimalust. Küll aga tuleb uhke soengu võimalusi. Nii siis langeski kaalukauss loori kasuks.
Peale mõningast netis surfamist jõudsin järeldusele, et Eestist ei ole mul mõtet loori otsida (kleit pidi ju 1920ndate stiilis tulema). Netist tellimine tundus keeruline (kuigi kleidi lõpuks ikka tellisin USAst) ja ega seal ka soodsaid variante ei leidunud. Minu kujutluses pidi loori stiil olema nn Juliet Cap ja sellised ei ole kuigi odavad. Mis siis muud kui tuli ise tegema hakata.
Kõige keerulisem oli looritülli leidmie ja vahepeal oli mul juba ahastus peal, et jääbki loor tegemata. Kammisin kõikvõimalikud kangapoed läbi ja sellist mõnusalt pehmelt langevat loorikangast lihtsalt ei olnud. Miskipärast eelistatakse seda kõva ja jäika ma-ei-teagi-mis-nimega kangast. Lõpuks näkkas õnn ja leidsin vastava suurusega tüki ja õiget värvi (mitte kriitvalge) Abakhani kangarestide kastist. Müüja veel pobises hinda otsides, et see miski uus kangas neil (vist oli looriviskoos vms). Samast poest valisin ka sobiva pitsi ja võisingi rõõmsalt kodu poole suunduda.
Järgmine peavalu oli loori tegemise alustamine. Ei teadnud täpselt, kus pihta hakata ja küsimusi oli palju, sest pika googeldamise peale ma ei suutnud vastavat looritegemise õpetust välja võluda. Suur küsimus oli näiteks loori kuju – kas see on ovaalne või mingi muu kujuga? Kuidas moodustada nn mütsikese osa, et see ka peas püsiks? Lõpuks hakkasin lihtsalt otsast pihta. Lõikasin pitsi kangast vastava kujuga tükid välja ja kinnitasin need peitpistetega loori ühe ääre keskele. Siis hakkasin lihtsalt katsetamise teel mütsikest vormima. Ja lõpuks lihtsalt lõikasin loori otsad kaarde (alumine osa tuli siis nagu ovaal, ülemises ma enam kindel ei ole, sest see oli lõikamise hetkel valmis).
Kuna pits üksinda tundus Juliet Capi kohta veel ikka veidi lahja, siis otsisin ka lisakaunistusi, soovitavalt pärlitega. Lindexist leidsin pärlitest kaelakee, millel oli keskel elevandiluuvärvi lill. Haarasin kaks kaasa, et ehk annab neist mingi peaehte kokku monteerida. Sobivate juuksepannalde tooriku leidmine oli isegi keerulisem, kuid lõpuks nad kuskilt pudipadipoest ikka leidsin. Esialgne mõte oli pärlikee osa lillede küljest ära lõigata ja kasutada ainult lilli, kuid kodus proovides tundus, et ka kee võiks efekti juurde anda. Nii siis liimisingi lille taha juukseklambri, pärlikee panin teisest otsast klambri külge rippuma ja suhteliselt väikese tegemise (küll mitte otsimise) vaevaga saingi omale peaehte. Küll aga ei olnud ma viimse hetkeni kindel, kas neid ikka kasutan, veidi uhkevõitu tundusid :) Enne pulmi riietades aga aitasid sõbrannad otsustada ja nii mu külalised nägidki “täiskaunistustega” pruuti.
Üldiselt jäin oma looriga ülirahule, kuid uuesti tehes leiutaks veidi kindlama kinnitusviisi. Nimelt ei tulnud ma selle peale, et õnnitlemise ajal kui kõik mind kallistama hakkavad, siis nad patsutavad seljale, ehk kisuvad sellega ka loori alla. Õnneks midagi traagilist sellest ei olnud, lihtsalt loor vajus veidi rohkem kuklasse kui ta oleks pidanud.
Ja lisaks väike kollaaž piltidest kui loor mul peas…
Ja veidi ka selle looristiili ajaloolist tausta (pildid internetiavarustest):
Ja veel üks asi ... 