Looritegu

Kaalusin pikalt, kas kanda loori või mitte. Üheltpoolt oli suur soov eriline soeng teha (puhevil ja kaunistustega), kuid see oleks välistanud loori kasutamise. Samas – pulm on ainus sündmus elus, kui on “lubatud” loori kanda ja kui see hetk mööda lasta, siis enam nagu ei tulegi võimalust. Küll aga tuleb uhke soengu võimalusi. Nii siis langeski kaalukauss loori kasuks.

loor_001

Peale mõningast netis surfamist jõudsin järeldusele, et Eestist ei ole mul mõtet loori otsida (kleit pidi ju 1920ndate stiilis tulema). Netist tellimine tundus keeruline (kuigi kleidi lõpuks ikka tellisin USAst) ja ega seal ka soodsaid variante ei leidunud. Minu kujutluses pidi loori stiil olema nn Juliet Cap ja sellised ei ole kuigi odavad. Mis siis muud kui tuli ise tegema hakata.

loor_002

Kõige keerulisem oli looritülli leidmie ja vahepeal oli mul juba ahastus peal, et jääbki loor tegemata. Kammisin kõikvõimalikud kangapoed läbi ja sellist mõnusalt pehmelt langevat loorikangast lihtsalt ei olnud. Miskipärast eelistatakse seda kõva ja jäika ma-ei-teagi-mis-nimega kangast. Lõpuks näkkas õnn ja leidsin vastava suurusega tüki  ja õiget värvi (mitte kriitvalge) Abakhani kangarestide kastist. Müüja veel pobises hinda otsides, et see miski uus kangas neil (vist oli looriviskoos vms). Samast poest valisin ka sobiva pitsi ja võisingi rõõmsalt kodu poole suunduda.

Järgmine peavalu oli loori tegemise alustamine. Ei teadnud täpselt, kus pihta hakata ja küsimusi oli palju, sest pika googeldamise peale ma ei suutnud vastavat looritegemise õpetust välja võluda. Suur küsimus oli näiteks loori kuju – kas see on ovaalne või mingi muu kujuga? Kuidas moodustada nn mütsikese osa, et see ka peas püsiks? Lõpuks hakkasin lihtsalt otsast pihta. Lõikasin pitsi kangast vastava kujuga tükid välja ja kinnitasin need peitpistetega loori ühe ääre keskele. Siis hakkasin lihtsalt katsetamise teel mütsikest vormima. Ja lõpuks lihtsalt lõikasin loori otsad kaarde (alumine osa tuli siis nagu ovaal, ülemises ma enam kindel ei ole, sest see oli lõikamise hetkel valmis).

loor_003

Kuna pits üksinda tundus Juliet Capi kohta veel ikka veidi lahja, siis otsisin ka lisakaunistusi, soovitavalt pärlitega. Lindexist leidsin pärlitest kaelakee, millel oli keskel elevandiluuvärvi lill. Haarasin kaks kaasa, et ehk annab neist mingi peaehte kokku monteerida. Sobivate juuksepannalde tooriku leidmine oli isegi keerulisem, kuid lõpuks nad kuskilt pudipadipoest ikka leidsin. Esialgne mõte oli pärlikee osa lillede küljest ära lõigata ja kasutada ainult lilli, kuid kodus proovides tundus, et ka kee võiks efekti juurde anda. Nii siis liimisingi  lille taha juukseklambri, pärlikee panin teisest otsast klambri külge rippuma ja suhteliselt väikese tegemise (küll mitte otsimise) vaevaga saingi omale peaehte. Küll aga ei olnud ma viimse hetkeni kindel, kas neid ikka kasutan, veidi uhkevõitu tundusid :) Enne pulmi riietades aga aitasid sõbrannad otsustada ja nii mu külalised nägidki “täiskaunistustega” pruuti.

loor_004

Üldiselt jäin oma looriga ülirahule, kuid uuesti tehes leiutaks veidi kindlama kinnitusviisi. Nimelt ei tulnud ma selle peale, et õnnitlemise ajal kui kõik mind kallistama hakkavad, siis nad patsutavad seljale, ehk kisuvad sellega ka loori alla. Õnneks midagi traagilist sellest ei olnud, lihtsalt loor vajus veidi rohkem kuklasse kui ta oleks pidanud.

loor_005

Ja lisaks väike kollaaž piltidest kui loor mul peas…

nokitsemised

    Ja veidi ka selle looristiili ajaloolist tausta (pildid internetiavarustest):

nokitsemised1

Advertisements

Väikesele kokale

Ühel õhtul viltisime põnnile mõned köögi- ja puuviljad mängimiseks. Kokkamine on meil juba mõnda aega huvipakkuv mäng. Algas sellest, et lusikaga võeti potist kujuteldavat toitu ja söödeti mänguloomi ja nukke. Siis järgnes kõikmõeldavatest topsidest jootmine. Nüüd on uus mäng kastanimunade lusikaga potist kaussi tõstmine ja vastupidi – ehtne Montessori harjutus, ainult ta leiutas selle ise. Montessori järgi oleks õige see kui ta teeks seda paremalt vasakule (nagu kirjutamine). Olen üritanud teda veidi suunata ka nii tegema, kuid minu sekkumine tekitab pigem protesti ja katkestab mängu. Vahelduseks olen kastanimunade asemele pannud ka värvilisi pom-pome (ei tea eestikeelset vastet, tupsukesed?). Kui ühest anumast teise tõstmine ära tüütab, siis uueks katsumuseks võetakse eesmärk transportida ese lusikal lähima näljaseni.

 dets_022v

Uued köögiviljad võeti kiirelt omaks ja hoolega tõstetakse neid lusikaga potist kaussi ja mujale. Nöx vaatas minu viltimist kõrvalt ja otsustas ka kätt proovida – tulemuseks oli õunauss (küll suurem kui õun ise, aga kes seda ikka jälgib).

dets_021v

Ühed kummalised olevused

Põnnil on uus mänguasjakast, millel elutsevad kummalised olevused – mummuline seen, täpiline lind, ruuduline kaelkirjak ja kirju kilpkonn. Vanasti oli see üks tavaline pruun pappkast, mis leidis uue kuue tapeedirulli ja mõningate paberväljalõigete abil.

12_dets22Tegelased on kõik tehtud ilma šabloonideta, vaba käega joonistatud. No ja nagu väga tihti minu “projektidega”, siis suurt plaani mul kaunistusi tehes ei olnud, vaid alustasin linnukesest ja vaatasin, kuhu mõte mind edasi viis.

Vaba käega on tehtud ka allolev õnnitluskaart – jäneseisandal oli sünna. Selle kaardi teostusele aitas põnn ka kaasa – hoolikal vaatlemisel näete, et üks taustapaberitest on tema joonistustega. Nüüd on kaardimeisterdamisel ilupaberi leidmine mureta :)

dets_017v

Kui und ei tule, siis loe lambaid!

See vidin sai tegelikult juba päris mitu kuud tagasi põnnile meisterdatud. Idee oli teha käepärastest vahenditest voodikarusell. Tol hetkel (nii 3-4 kuuselt) ei osanud ta seda eriti hinnata ega tähele panna. Kui lambad üles riputasin, siis sain ise ka aru, milles häda. Nimelt otse all olles ei ole neid näha – ja kuna karussell sai just põnni magamisaseme kohale riputatud, siis ega tal ei olnudki suurt võimalust lambaid enne uinumist lugeda.

Siiski oma voodist oli mul seda väga hea vaadata ja jätsin ta meile õhtuseks lugemiseks :)

Küll aga on lambad meil praegu (umbes alates 7.kuust) kasutusel. Neid on tore niisama koos ema-isaga uudistada või siis kukkumise korral läheme lohutuseks lambaid lugema. Põnnile meeldib ka kui me lambad jooksma puhume :) Pean tunnistama, et mul oli alguses väike lootus, et lambad liiguvad toa õhuvooludest iseenesest, kuid nii suurt tuult meil toas siiski ei ole.

Tegemisest ka. Materjalideks paber ja niit. Veidi pulgaliimi, et rõngas kokku liimida. Lambad joonistasin ise, vildikaga.

Veidi taaskasutust

Uuel aastal uue hooga. Vahepeal on ridamisi asju valmis saanud, kuid blogimiseni pole nendega veel jõudnud. Tasapisi siis…

Naiskodukaitse heategevusliku jõulumüügi jaoks meisterdasin kaks pliiatsitopsi – 100% taaskasutust :) Kuna olen nüüd tavakohvilt viljakohvile üle läinud, siis on koju tekkinud mitu lahustuva viljakohvi plekkpurki. No ja nii ilusaid õiges suuruses purke ei saa ju minema visata. Endal seisavad küll pliiatsid ja kudumisvardad ja kruvikeerajad ja muu pisem nodi veel kaunistamata purkides – see töö seisab veel ees.

Siin siis kaks katsetust. Heledam purk on kaetud tapeediga, rohelist aga katab kangas. Üldiselt tuleb mainida, et paberi purgile liimimine jättis parema tulemuse kui kangas. Samas näiteks albumi-märkmiku puhul jäi just kangas ilusam (seal aluspinnaks kartong).

Muruvärvi beebisokid

Põnnile oli sokke ka vaja. Kuna ma viimati kudusin sokke millalgi koolis, ehk siis üle 15a tagasi, siis oli nende kudumine paras katsumus. No õrnalt ka ei mäletanud, kuidas sokikanda teha tuli. Esimestest leitud õpetustest ei olnud ka palju kasu, kuni leidsin selle. Siin sai veel kuidagi aru, mida teha tuleb. Muidu kudusin selle õpetuse järgi, välja arvatud kannalaka kõrgus. Õpetus käsib teha nii mitu rida kui on kahel vardal kokku. Sedasi läks sokk liiga suureks (eriti soonikuga võrreldes), seega kudusin nii mitu rida kui on ühel vardal (11) ja tuli palju sokilikum värgeldis :)

Vardad: mingid nõukaaegsed, vist 1,5 või 2 mm.
Lõng: 2kordne maavillane
Silmade arv vardal: 11
Soonik: 2×2
Valmis soki mõõdud: sääreosa ümbermõõt 10 cm, sooniku pikkus 6 cm, tallaosa pikkus 9,5 cm, talla kõrgus ca 7 cm.

Järgmiseks julgen mustriga sokid käsile võtta. Ilmselt soetan selleks ajaks veidi jämedamad sokivardad ka – ega laiskus ei anna häbeneda :)