Oh kiigepuu ehk kuidas kiike ehitada

Möödunud nädalavahetus oli päris tulemusrikas – nüüd on meie pere lastel oma kiik. Tirts käis juba mõnda aega ringi ja tellis endale kiike, näidates näppude peal, et vaja kahte kiike. Nii siis saigi. Esialgu on üks beebikiik, mille vahetame ringi kui Pisipiiga suurem on.

Lühidalt.

Autor: Nöx

Materjal: saared oma võsast. Otste immutamise asemel ta hoopis põletas neid lõkkes, et kauem vastu peaks. Vasakpoolne kiigelaud on isetehtud, beebikiik on pärandus sõbrannalt.

15mai_056

15mai_057

15mai_058

15mai_054

15mai_055

15mai_061

15mai_053

15mai_059

15mai_060

 

Õnnetoov veinipudeli hoidja

Omal on juba esik ja tuba õnne täis, nüüd läks teistele õnne jagamiseks. Esimene õnn pesitseb tundmatuks jäänud Savijalakese kodus ning teine ühes toredas Muhu onnis. Loodetavasti.

Õnn ise on lihtne, kaks hobuserauda ja nende vahel jupike paraja pikkusega ümarrauda. Paar särtsu keevitusega ja õnn ongi viimistlemiseks valmis.

Viimistlus on veelgi lihtsam. Suurem lahtine rooste maha, mitteroostes kohad käiaga haljaks. Peale mida peab õnn umbes nädalakese õues, aegajalt soolveega pritsides/kastes, laagerduma . Enam-vähem nädalaga tekib õnnele ilus ühtlane pruunikas roostekiht. Siis lakk peale, et õnn täitsa ära ei roostetaks, ja kui lakk kuivanud, siis ongi õnn valmis.

Asi valmib nii kiiresti ja lihtsasti, et teisest õnnest ei õnnestunud isegi ühtki pilti teha. Esimene oli õnneks kannatlikum.

Veinipudelihoidja-8743-rsz Veinipudelihoidja-8741-rsz Veinipudelihoidja-8749-rsz

PS. Kui kellelgi vedeleb kusagil pööningul või aidas mõni vana hobuseraud, siis hea meelega võtan selle vastu. Varud hakkavad vaikselt otsa saama.

Täna ma õmblesin endale seeliku

Oi kus ma tahtsin sellist pealkirja panna! Kahjuks aga ei mahtunud ma kuidagi ajaraamidesse. Kuigi seelik oli lihtne ja tööd (ja isegi mõtlemist!) vähe, siiski ei suutnud ma seda ühe õhtuga valmis saada. Tegu oli siis lihtsa, kahe satsi ja kummivärvliga põlvini seelikuga. Eelmisel suvel õmblesin sarnase pika seeliku, kuid kandes ilmnes selle suurim miinus – trepist ei saa käia ilma, et ühe käega sabasid ei hoiaks. Nüüd aga oli vaja enne soojade ilmade tulekut sellist õhukest kodust seelikut. Ka selle seeliku õmblesin eelmisel suvel Eesti Naises ilmunud näpunäidete järgi. Seal on hea juhend, kuidas ilma lõiketa ja kiirelt valmis saada.

Ajakulu oli kolm õhtut. Esimesel lõikasin välja. See tegevus ei ole kindlasti võimalik siis kui põnn juures sahmib, seega pidin ära ootama õhtuse uneaja. Tookord eriti rohkem ei jõudnud. Järgmisel õhtul tegin mõned õmblused, kuid midagi tuli vahele. Et seda õhtut siis ei loeks ja kokku läks kaks? :) Eile võtsin end käsile ja hakkasin põnniga koos õmblema. Minu töölaud nägi välja nii:

seelik_001

Ja põnni oma oli umbes selline:

seelik_002

Nimelt ta hullult fännab neid “palle” ehk nööpnõelu ja nende teisaldamist nõelapadjast diivanisse. Õnneks peab ta reeglitest kinni ja nõelu laiali ei loobi :)

Suure sahmimise ja vahepeal kleepsuraamatute ja teab-millega veel tegeledes õnnestus õhtuks siiski enamvähem ühele poole saada. Siiski tervest seelikust pilti veel ei saa, veidi on vaja viimistleda.

Eelarve. Tavaliselt tuleb mul suurem õmblemistuhin peale siis kui olen värskelt kaubanduskeskusi väisanud ja jõudnud järeldusele, et kõik on nii kallis ja ma suudan ju ise ka selllise asja valmis teha. Või et ei ole maitsele vastavat asja. Siin siis test, kas ikka tuleb ise tehes odavam. Kangas: 3,60 (kangadzungli 50% ale ajal soetatud). Kangast jäi üle ka, põnni kleidi jagu julgelt. Kummipaela hinda ei oska lisada, selle sain vanadest varudest. Niit ka varudest. Aga ehk siis kokku 4 euri? :) Oma tööajale ma hinda ei lisaks ses mõttes, et kuna ma hetkel midagi ei teeni, siis saamata jäänud tulu nagu ei ole….

Looritegu

Kaalusin pikalt, kas kanda loori või mitte. Üheltpoolt oli suur soov eriline soeng teha (puhevil ja kaunistustega), kuid see oleks välistanud loori kasutamise. Samas – pulm on ainus sündmus elus, kui on “lubatud” loori kanda ja kui see hetk mööda lasta, siis enam nagu ei tulegi võimalust. Küll aga tuleb uhke soengu võimalusi. Nii siis langeski kaalukauss loori kasuks.

loor_001

Peale mõningast netis surfamist jõudsin järeldusele, et Eestist ei ole mul mõtet loori otsida (kleit pidi ju 1920ndate stiilis tulema). Netist tellimine tundus keeruline (kuigi kleidi lõpuks ikka tellisin USAst) ja ega seal ka soodsaid variante ei leidunud. Minu kujutluses pidi loori stiil olema nn Juliet Cap ja sellised ei ole kuigi odavad. Mis siis muud kui tuli ise tegema hakata.

loor_002

Kõige keerulisem oli looritülli leidmie ja vahepeal oli mul juba ahastus peal, et jääbki loor tegemata. Kammisin kõikvõimalikud kangapoed läbi ja sellist mõnusalt pehmelt langevat loorikangast lihtsalt ei olnud. Miskipärast eelistatakse seda kõva ja jäika ma-ei-teagi-mis-nimega kangast. Lõpuks näkkas õnn ja leidsin vastava suurusega tüki  ja õiget värvi (mitte kriitvalge) Abakhani kangarestide kastist. Müüja veel pobises hinda otsides, et see miski uus kangas neil (vist oli looriviskoos vms). Samast poest valisin ka sobiva pitsi ja võisingi rõõmsalt kodu poole suunduda.

Järgmine peavalu oli loori tegemise alustamine. Ei teadnud täpselt, kus pihta hakata ja küsimusi oli palju, sest pika googeldamise peale ma ei suutnud vastavat looritegemise õpetust välja võluda. Suur küsimus oli näiteks loori kuju – kas see on ovaalne või mingi muu kujuga? Kuidas moodustada nn mütsikese osa, et see ka peas püsiks? Lõpuks hakkasin lihtsalt otsast pihta. Lõikasin pitsi kangast vastava kujuga tükid välja ja kinnitasin need peitpistetega loori ühe ääre keskele. Siis hakkasin lihtsalt katsetamise teel mütsikest vormima. Ja lõpuks lihtsalt lõikasin loori otsad kaarde (alumine osa tuli siis nagu ovaal, ülemises ma enam kindel ei ole, sest see oli lõikamise hetkel valmis).

loor_003

Kuna pits üksinda tundus Juliet Capi kohta veel ikka veidi lahja, siis otsisin ka lisakaunistusi, soovitavalt pärlitega. Lindexist leidsin pärlitest kaelakee, millel oli keskel elevandiluuvärvi lill. Haarasin kaks kaasa, et ehk annab neist mingi peaehte kokku monteerida. Sobivate juuksepannalde tooriku leidmine oli isegi keerulisem, kuid lõpuks nad kuskilt pudipadipoest ikka leidsin. Esialgne mõte oli pärlikee osa lillede küljest ära lõigata ja kasutada ainult lilli, kuid kodus proovides tundus, et ka kee võiks efekti juurde anda. Nii siis liimisingi  lille taha juukseklambri, pärlikee panin teisest otsast klambri külge rippuma ja suhteliselt väikese tegemise (küll mitte otsimise) vaevaga saingi omale peaehte. Küll aga ei olnud ma viimse hetkeni kindel, kas neid ikka kasutan, veidi uhkevõitu tundusid :) Enne pulmi riietades aga aitasid sõbrannad otsustada ja nii mu külalised nägidki “täiskaunistustega” pruuti.

loor_004

Üldiselt jäin oma looriga ülirahule, kuid uuesti tehes leiutaks veidi kindlama kinnitusviisi. Nimelt ei tulnud ma selle peale, et õnnitlemise ajal kui kõik mind kallistama hakkavad, siis nad patsutavad seljale, ehk kisuvad sellega ka loori alla. Õnneks midagi traagilist sellest ei olnud, lihtsalt loor vajus veidi rohkem kuklasse kui ta oleks pidanud.

loor_005

Ja lisaks väike kollaaž piltidest kui loor mul peas…

nokitsemised

    Ja veidi ka selle looristiili ajaloolist tausta (pildid internetiavarustest):

nokitsemised1

Anna edasi 2012 / Midagi ehetele

Eelmisel aastal liikus Fb-s kampaania “Anna edasi”, kus asja mõte oli, et kinkida esimesele viiele reageerijale midagi isetehtut. Ja seda 2012. aasta jooksul. Nuh, ma olen pikaldane, kuid sain kaks esimest linnukest üle anda :) Võlg kandus küll uude aastasse, kuid tean, et ma ei ole päris ainuke ;)

Niisiis käeharjutused decoupage tehnikas – ehtekarp ja pildi/ehteraam. Karbi toorik oli puuvalmis ja sai esialgu sinakasrohelise baaskihi (ise segasin põhivärvidest).

karp_001

Vahele veidi kraklee meediumit ja peale valget värvi ja salvräti pilte. Tulemus oli päris mõnus!

karp_005 karp_006

Kingitus läks Reedale, kellelt sai põnn kingiks sama projekti raames (veel õige aastanumbri sees!) nõelkootud mütsi (see mõnusalt lilla värv seal). Väga mõnus müts on ja põnn on sellega vapralt talv läbi käinud.

Teiseks valmis pildiraam, mille tuunisin ümber kõrvarõngaste raamiks. Kingituseks Nelele!

raam_009 raam_008

Kaks läinud, kolm veel teha! Jõudu mulle! :) Tegelt oleks ideid rohkem vaja…

Kuivainetopsid lihtsalt ja odavalt

Ei tea, kas seda saabki taaskasutuseks nimetada kui võtadki vana asja suht muutmata kujul kasutusele? Lugu siis selline, et mul on pidev puudus normaalsetest kuivainetopsidest. Ostan neid nagu küll, aga kui siis miski uus pakk avada, siis jälle ei ole kuhugi panna. Ega ma neid palju korraga ei raatsi osta ka, kuidagi kallid ikka. Ja plastmassist on enamasti koledad (ja ikka kallid). Ja klaasist võivad katki minna kui põnn sorteerima peaks hakkama.

kuivainetopsid

Nöx on aegajalt ostnud piima nendes suure suuga plastpudelites. Selliseid toredaid pudeleid ei raatsi nagu ära ka visata ja nii ma siis olen mõned ikka alles hoidnud. Aegajalt olen miskit sisse kolisema pannud ja põnnile andnud. No ja siis mingi hetk suure hädaga võtsin kuivainete hoidistamiseks kasutusele. Kuna sinna sissevalamine on veidi tülikas ja mõistlik on lehter appi võtta, siis ei tasu sinna panna selliseid aineid, mis ruttu otsa saavad. Samas väljavalamine on täitsa mugav ja seetõttu sobivad need pudelid selliste ainete hoidmiseks, mida kulub vähem. Sildistamise probleemi lahendasin lihtsalt – lipsuga kaela. Kleebitavate siltidega on ju alati see häda, et kui purk/pudel tühjaks saab, siis tahaks sinna hoopis teise aine panna ja hakka siis seda silti sealt leotama… Praegu vaatan, et nisukliide ja linaseemnete sildid on suure sildistamise-pildistamisega vahetusse läinud :)