09.05.2017

Varasügisene aed

See on minu uus aiaprojekt :) Mõtlesin, et võiks vaikselt uute peenarde jaoks maad ette valmistada ja olen nüüd suvel koju tekkinud pappkaste jooksvalt ühele lapile laiali laotanud. Praegu on lapp veel väike, et pimendamise efekt suur oleks, sest eks kõrvalt tungivad kõrrelised ikka peale.

Koha valisin suvaliselt, et umbes sinna kuhugi võiks ju ühe püsilillepeenra tulevikus teha. Püüdsin nii sättida, et saaks ikka autoga maja taha ka liikuda kui vundamendi tegemiseks peaks minema. Kivid on õnneks lähedalt võtta, sest maakütte kontuur on mõned meetrid eemal. Jätsin ühe kadaka ka sisse, las siis kasvab seal peenras. Peaks teda vist veidi pügama ka :)

Teine “uus aiaprojekt” on värav keset eimidagi. Need kaks väravaposti seisid meil keset hoovi pikalt kuni ma mingi hetk taipasin Nöxilt küsida, et mis plaan tal nendega. Ma oleks hirmsasti sinna midagi ronivat istutada tahtnud. Tuli välja, et Nöxil sama idee. Ma siis mokaotsast ütlesin, et oleks äge kui värav ka küljes oleks. Nöx siis astus paar sammu eemale ja tõstis aia küljest ühe värava sinna asemele :) Eks see teine värav meil ka kasutuseta, sest kõrval suur aiaauk ja nagunii käivad kõik sealtkaudu. Ja nagunii läheb see aed seal väljavahetamisele.

Roniva taime ostis ka Nöx. Ta oli mandril autoga käimas ja ma tegin talle pika nimekirja asju, mida aiandist ka tuua. Roniva osas mul kindel nägemus puudus, kirjutasin lihtsalt, et miskit, mis kehvades tingimustes vastu peaks. Nöx siis tuli tagasi ja teatas, et aiandi töötaja soovitusel ostis roniva rododendroni. Minu jaoks oli see veidi arusaamatu soovitus ja kombinatsioon ja läksin siis ise seda hortensiat üle vaatama :D Nii on meil aias üks hortensia juures – roniv hortensia.

Hortensiaid tuli meile sel suvel veel juurde. Tegin mingi aeg blogile uue lehe menüüsse – “AED” (vt üleval ääres), kuhu panen kõik istikud ja sordid kirja. Seal ka hortensiad ilusti reas, praegu küll valede asukohaviidetega. Nimelt sättisin neid ikka siia ja sinna üle aia laiali, kuid suvi näitas, et neile need kasvukohad ikka üldse ei istu. Minu teooria on, et said liiga palju keskpäevast päikest. Ühel olid lehed konkreetselt nagu äärtest ära põletatud. Tõin nad praegu eesaeda kokku, siin vähe varjulisem. Nüüd jälle tekkis väike kahtlus, et äkki said liiga tihedalt kokku istutatud. Olen pärast istutamist neid hortensiaid teiste aedades vaadanud ja seal on nad niiiiii suured põõsad. Raske uskuda, et meil midagi nii suureks kasvada saab aga igaks juhuks pean miski plaani valmis saama, kuhu mõned neist istutada kannataks.

Kõrrelisi ostsin ka hoolega. Esialgu ootasid nad oma aega selle aiavärava juures pottides kuni nüüd sügisel neile lõpuks kohad otsisin. Maru raske on ikka see koha leidmine.

Jõhv-stepiprohi on hiiglama armas!

Hiina siidpööris piilub:

Ja veidi koduaia romantikat ka:

Kuhikpeenar vol 3 – sügis

Vastus Heleni küsimusele, kuidas meie kuhikpeenra eksperiment välja kukkus: nii ja naa. Alguses tundus, et midagi ei hakkagi siin kasvama, sest kevad oli nii kuiv ja seemned ei tõusnud pea kuskil üles. Muudkui kastsin ja kastsin ja multšimisest polnud ka suurt kasu, sest kogu pinda ei saanud sellega katta, et äkki muidu seemned ei tõuse. Ja kui teda niimoodi ribadena panna nagu mina panin, kippus ta külgedelt kergelt alla vajuma. Üldse mulle tundus, et kuhja pealt oli kerge kõik alla vajuma.

Ülal pildil eespool on kastpeenrad ja taga kuhikpeenrad. Suve lõpuks läks kuhikutes asi ikka väga käest ära, umbrohi lihtsalt vohas. Lähedalt niita oli keeruline ja eks teoorias peaks ümbrused ja vahed multšitud olema, et umbrohi võimust ei võtaks. Mul kahe peenra vahe oligi multšitud aga need peenrasisesed mättad ajasid alumistest äärtest ikka korralikult võsusid.

Uuemasse peenrasse panin kõrvitsataimed. Alguses tundus, et ega ma sealt miskit saaki ei saa. Facebook oli juba teiste suvikõrvitsa kuhilate pilte täis, mul alles õitsesid. Nüüd võin öelda, et saaki oli oma pere jagu küll. Ülejäänud peenar on laste rõõmuks ilukõrvitsaid täis. Päris metsikuks on see kuhil seal muutunud, kõrvitsavõsud roomavad igas suunas, pojakesed küljes….

Katsetasin sel aastal punaste porganditega. Ma ei tea, kas sort ongi selline haruline või on asi ikka oksarisule loodud peenras, et kõik porgandid sellised? Supi sees läksid need üldse halliks, nii et väga ei kutsu kasutama.

Kuna tegu oli katsega, siis võiks ju miski järelduse kirja ka panna? Praegusel kujul ma sest peenrast vaimustuses pole aga mul on sügavad kahtlused, kas ma kõike ikka õigesti tegin. Kuna peenrad on rajatud ja muld peaks igal aastal aina paremaks minema, siis järgmisel aastal proovin vast edasi.

Meil ei kasva midagi

Kiduma jäävad. Ma võiks maad ja ilmad kokku heietada põhjustest, kuid enam ei jaksa. See pilt lihtsalt illustreerib. See on siin blogis ka varem figureerinud kui juttu oli maakütte paigaldamisest.

Üritasime siin ükspäev põõsast istutada. Lasin külas olnud õemehel augu kaevata. Ta poolest labidatäiest kaugemale ei jõudnud, igal pool kivi vastas. Nöx siis proovis hiljem ka jõudu, et äkki ikka trumpab üle. Nope, kivi võitis ja põõsas on istutamata. Auk on lihtsalt laiem.

Ma nüüd mõtlen, kas meeter eemale on mõtet uuele katsele minna või mitte…

Aga on mõned asjad, mis kasvavad meie ponnistustest hoolimata:)

Hiidmunad. Ühest sai hea šnitsli ka!

Või siis käpalised…

Või siis liblikad :) Vaata, kuidas kallistavad!

 

Mai alguse talgud

Meie talu esimesed talgud! Sai tehtud mega palju tööd ja ümbrus näeb nüüd palju palju ilusam välja. Mul oli plaanis see postitus teha enne-pärast stiilis, kuid arvestades, et talgutest on juba mõni nädal möödas, siis parem teen ta “praegu” piltidega ära, muidu jääbki tegemata :)

Niisiis, umbes samal ajal kui ka ülejäänud Eesti talguid pidas, kutsusime me endale ka mõned sõbrad külla, et selg korraks märjaks saada. Plaanis oli võrk- ja okastraataedade kokkukorjamine, kiviaedade ümbruse puhastamine, et saaks hiljem neid taastama hakata. Samuti siin-seal võsa eemaldamine. Teaseriks oli disc golfi raja maha märkimine, aga selles ma pikalt pajatada ei oska. See rohkem Nöxi ja co teema. Nalja sellega muidugi sai, sest kaks sõpra mõlemad istusid reede õhtul ja vorpisid rajasilte teha ja üksteisele EI ÖELNUD, et nad teevad. Ja siis laupäeval üritasid mõlemad üksteist oma siltidega üllatada.

Osalised: perek EPG, perek SHKS, K ja M ning Nöxi vanemad. Hull kood eks. Ma lihtsalt tahtsin kokku arvutada, palju meid siis oli – meiega koos 15.

Võsa ja veelkord võsa. Megasuur hunnik ootab nüüd utiliseerimist. Aga nii hea on ringi vaadata, silm kohe puhkab neis kohtades, kus varem võsa oli.

Alloleval pildil on meie vaarikamaa. Selle taga oli lääpavajunud traataed – mida enam ei ole! Juhheii! See aed oli mul kõige enam pinnuks silmas, sest jäi just lõkkeplatsile mineku tee äärde ja oli nagu lambist keset heinamaad.

Allolev pilt: see kiviaia jupp sai ikka väga põhjalikult puhastatud. Enne oli see mõlemalt poolt risu ja kõikvõimalikku prügi täis, niidukiga seal niita ei saanud jne. No ehtne nurgatagune. Aga nüüd ilus ja esinduslik. Kui need eterniitaiad veel asendatud saab….

Onju ilus puhas?

Siin sama vaarikamaa teise nurga alt – vaarikad vasakul ja lõkkeplats paremal. Ja enam aeda vahel ei ole. Mõnus!

“Saak”

Allolev pilt: see kiviaiajupp eraldab lõkkeplatsi ja majapoolset heinamaad. Enne oli võsas, nüüd juba puhtam.

Kuna liivakasti ümbrus kippus ohakatest, nõgestest ja naadist lokkama, siis otsustasime, et muu ei aita kui kogu kamar välja ja asemele tuleb liiv + kooremultš peale. Ma terve eelmise aasta pimendasin seda ala, et ehk külvaks pärast korraliku muru. Aga kevadel tõime siia puupakud, mille peal lapsed saaksid ronida ja õige ruttu sai selgeks, et niitmise hõlbustamiseks on parem kui pakkude ümbert ei oleks vaja niita. Nüüd saab siis nii olema, et pakud tulevad kaevatud alale, ümber liiv. Ja loodetavasti naat läbi ei tule…

Talgutööde nimekirjas oli ka vanade põllutööriistade seinale riputamine, kuid selleni me ei jõudnud. Järgmisel päeval aga vestis Nöx kadakatest konksud ja riputas nad üles. Ma lootsin, et kui need kolinad maast eest ära saan, siis saan sinna lillepeenra teha, kuid nagu näha, siis seina ääres eriti ruumi ei jäänud. Külvasin siis vasakule nurka mõned päevalilled. Asi seegi :)

Kõik need asjad said mõne tunniga tehtud. Suur osa kambast läks peale seda veel rahvatantsu tantsima kuni ülejäänud siis disc golfi mängisid. Ja mina oma vastvalminud kuhikpeenrasse seemneid külvasin… Aitäh teile, talgulised!

 

Aiaeksperiment – kuhikpeenar vol2

Lõpetasin täna kuhikpeenra ehitamise. On üks paras mässamine. Kui eelmises postituses jäi pooleli sealmaal, et mingi osa mättaid oli veetud, siis hiljem vedasin mättaid juurde (meenus, et vaarikate istutamisest jäi sügisel ka mättaid üle) ja sain kogu oksterisu kaetud. Selle peale puistasin sügisesi lehti, järgmiseks kihiks sõnnik. Peale muld ja viimaseks kihiks umbrohupealsed, et niiskust hoida. Viimased kitkusin lihtsalt käsitsi õuemurust, sest võilill on viimaste päevadega mühinal kasvanud ja kuna meil on vanast ajast murus ka tulbid, siis ma ei tahaks sellele lapile veel niidukit peale lasta. Et siis oli teine põhjus ka selle kilplase töö ehk käsitsi võilillepealsete kitkumise jaoks. Väike kahtlus on, et kuidas need pealsed tuulega paigas püsivad. Igaks juhuks kastsin märjaks, et kohe täna ära ei lendaks. Efekt oli näha – hommiupoolikul sain pealsetega kaetud ainult väikese osa peenrast ja õhtul seda kergitades oli muld ilusti must. Erinevalt kõrvalolevast paljast hallist mullast.

Enne rohumultši lisamist kastsin ka peenart.

Siin siis sõnnikukiht.

Ja siin multšitud. Ideaalis tahaks paksemat multši aga täna rohkem ei jõudnud, üks neiu läks juba virilaks :) Ja nüüd on vaja välja mõelda, mida sinna kasvama panna!

Ja et ma saaks neid peenraid ikka südamest teha, tellis Nöx mullakoorma. Aiandus on kallis lõbu – see hunnik 160 eur.

Hunnikut nähes mõtiskles Pisipiiga: “Siia ei saagi peitu minna. Uksi pole näha”.

 

 

 

Aiaeksperiment – kuhikpeenar

Otsustasime sel aastal katsetada permakultuuris tuntud kuhikpeenart. Kuna meil kaevamisega on lood nagu nad on, siis haaran kinni igast võimalusest mitte kaevata :) Päris ilma siin läbi ei saanud. Kuhikpeenar peaks idee poolest olema rohimise ja kastmisvaba peenar.

Alustuseks kaevasin peenraalt mättad välja. Idee poolest, peaks maa sisse sügavusse ka kaevama aga isegi mätaste kaevamine oli mu jaoks närvesööv tegevus, siis piirdusin selle osaga. Ja jah, tegin ka kitsamalt kui peenar olema saab.

Siis tarisin meie muinasjutumetsast poolpehkinud sarapuujuppe peenra põhjaks. Nende lagunemine peaks tekitama peenras soojust ja taimedele vajalikku huumust. Sekka kirsivõsa ja raskuseks jälle sarapuud. Lugesin, et mida suuremad palgid, seda pikaaegsem peenar. Toimimine hakkab hiljem peale aga kestab kauem. Mul siis peenike sodi. Kui muud kasu ei ole, siis mõne aasta pärast peaks vähemalt head viljakat mulda siit saama :)

Oksarisu peale panin tagurpidi mättad. Hetkel jäigi asi sinna pooleli, sest nüüd oleks vaja veidi haljasmassi vms saada.

Praegu mõtlen, et oleks pidanud kirsioksad ehk väiksemaks lõikama. No vaatame, kuidas see peenar edenema hakkab. Nagunii pean mõne veel tegema ja siis saab neid oksi lõikuda ka.

Peenra retsept: “Kihte laotades jälgige, et lämmastikku sisaldav materjal (sõnnik, värske rohi, kompost) vahelduks süsinikurikaste kihtidega (põhk, oksad, lehed jne).” (Allikas)

Mul oleks nüüd vaja sõnnikut või värsket rohtu või komposti. Kahte viimast meil eriti ei ole. Sügisesi lehti veidi oli, aga need tassisin praegu ajutiselt lillepeenardele multšiks. Sõnnikut pean Nöxilt veel tellima :P

Ülaloleva pildi taustal on kaks palgijuppi. Leidsin need õunapuuaiast “vedelemas” ja tarisin juba kohale. Tassimise ajal aga hakkasin mõtlema, et kuna tegu endiste aiatugipalkidega, siis tõenäoliselt on nad ka immutatud ja neid ma oma köögiviljapeenrasse küll ei taha. Heitsin kõrvale ja rääkisin õhtul Nöxile. Tema hakkas ahhetama, et oi need olid tal “ilusti lapitud” tammepalgid, millega tal miski plaan :D Ma muidugi ei saa aru, kuidas sa kahte palki üldse lapid aga minu silmis nad siiski vedelesid keset õue suhteliselt suvaliselt. Siis me veel vaidlesime selle üle, kas 30a tagasi teati midagi immutamisest või ei. Ehk oskab mõni vanem inimene selle kohta midagi kosta? Millal tulid meie majapidamistesse immutamisvedelikud?

Ja väike pilguheit kirsivõsale, mis ootab utiliseerimist.