Liiapeksi-Aegviidu jalgrattamatk

Olenemata sellest, et Liiapeksi-Aegviidu matkaraja infotahvlil on soovitus seda rada rattaga mitte proovida, sai selle suve ühel kuumal päeval seda siiski tehtud. Ei olnud just võimatu rattaga läbida, kuid kindlasti on paremaid kohti rattaga sõitmiseks. Ega muud hullu ei olnud, mõnes kohas vaid oli maapind liiga pehme juurikane ja liialt loodist väljas.

Liiapeksi matkarada

Liiapeksi-Aegviidu matkaraja algus on Peterburi maantee ääres, Loksa ristis. Alguses mõnda aega on tee kena ja korralik. Kuna mahapööre külavaheteelt metsateele oli päris rohtu kasvanud ja ma ise näppisin ja uurisin hoopis rattakompuutrit sai õigest teeotsast esimesel korral mööda sõidetud. See oli kahest rajalt eksimisest esimene. Täiesti kindlalt oma süü, kuna tagasi tulles oli pöörde kohal olev silt juba kaugelt näha.

Esimene lõik päris rajast ei olnud just julgustav. Pehme, mudane, rohtu ja nõgestesse kasvanud. Õnneks jagus seda vaid mõne kilomeetri jagu. Esimese järve (täpselt ei suutnudki kokku lugeda, mitu järve selle raja ääres oli) juurde jõudes muutus rada siiski paremaks. Huvitav, kas seda lühikest lõiku kasutatakse siis vähem kui ülejäänud rada?

Liiapeksi matkarada

Esimese Järvi järve juurde jõudes avanes seal vaade korralikule laulupeole, rahvast oli murdu. Enam ei olnudki nii üksildane olemine nagu esimestel kilomeetritel nõgeste vahel juba tunduma oli hakanud. Pakun küll, et seal telkivast rahvast 100% olid sinna saabunud autodega. Parklas neid ikka jagus. Sellest punktist edasi läks ümbrus ka palju ilusamaks ja toredamaks. Järvede ääres kasvavate puude juurikad tegid sõitmise küll täitsa võimatuks aga vaadata, näha ja nautida oli selle eest palju rohkem.

Liiapeksi matkarada Liiapeksi matkarada

Just selliseid üles-alla käivaid männimetsa aluseid liivaseid metsateid sinna otsima olingi tulnud. Reklaamitakse seda rada just selliste ilusate piltidega. Sellel teel sai kohtutud ka esimeste päris matkajatega, kes seljakotid seljas vantsisid minuga samas suunas. Neil oli veel pikk tee minna. Jala selle tee läbimine on ikka hoopis miskit muud. Kogu ööbimise, söömise, joomise varustuse peab seljas kaasa vedama.

Liiapeksi matkarada - suursoo laudteeJärgmiseks takistuseks sai suursoos olev laudtee. Jällegi rattaga sõitmiseks ei olnud mõeldud. Kitsas, vaid kaks lauda. Näiteks Pääsküla rabas olevad laudteed on 3 laua laiused. Laudade vahel päris lai vahe. Õnneks mul oli rattal korralikud jämedad maastikupapud all, nii ei vajunud ratas laudade vahelisse pilusse. Kõige hirmuäratavamad olid muidugi laudtee liiprid. Oleks ratas teelt kaldunud, oleks kõvasti haiget saanud.

Liiapeksi matkarda, voored, oosid, mõhnad Liiapeksi matkarda, voored, oosid, mõhnad

Peale sood sai matkarada alles õige hoo sisse, voored, mõhnad, oosid ja kõiksugu muud pinnavormid. Kõike seda segamini ja korraga. Rada kulges küll nende kitsatel harjadel, külgedel ja vahel. Üles ja alla. Kahjuks piltidelt ei saa hästi aru, kui järsud need nõlvad olid. Näiteks vasakul pildil olevast nõlvast oli isegi jala päris keeruline laskuda. Läks õnneks ning sai tervelt koos rattaga alla. Siis oli mõnikümmend meetrit vahet ja sarnasest nõlvast oli vaja uuesti üles rassida. Ette ruttavalt võin öelda, et see ei olnud veel kõige keerulisem koht. Hiljem tuli üks veelgi järsem laskumine tundmatuks jäänud järve kaldale.

Liiapeksi matkarada, sildEdasi jätkus matkarada keerutades ümber kõikvõimalike järvede. Kõrval üks näide jõe ületusest. Mida kaugemale jõudsin, seda hõredamaks jäi rahvast, kuid täiesti asustamata ei olnud ükski järv. Kõige kaugema järve ääres püüdsid kaks poisikest võsast tehtud ridvaga kala. Kas neil miskit kätte õnnestus saada, ei tea.

Liiapeksi matkarada, kanarbiku väljad

Lõpuks jõudis rada välja juba ühest varasemast postitusest läbi käinud kanarbiku väljadeni. Sealt edasi oli rada juba lihtsam ja sirgem. Mis tähendas suuremaid kiiruseid ja seda tähelepanelikumalt tuli jälgida rajamärgistust. Asja ajasid veelgi segasemaks Aegviidu suusarajad oma märgistuse ja suunaviitadega. Tuli hoolikalt jälgida ja eristada, kuhu läheb matkarada ja kuhu suusarajad. Võiks arvata, et teine kord rajalt eksida juhtus just seal segapudrus, kuid ei. See oli veel veidi edasi. Ühe järjekordse künka otsas keeras külavahe tee alla vasakule ja väike olematu rada otse risti üle heinamaa. Ühtki märki ega viidet kusagil ei olnud, jätkasin siis mööda kergemat teed. Kui poole kilomeetri jooksul ühtki punast täpikest puudel näha ei olnud, keerasin otsa ringi. Teise nurga alt lähenedes oli keset heinamaad suure rohu sees peitunud matkaraja viide siiski nähtav. Seekord ei olnud tõesti tegemist minu tähelepanematusega.

Sealt edasi oli ainult kilomeetrite lugemine. See on ka õnneks väga lihtsaks tehtud. Kilomeetripostid on rajal täitsa olemas. Ja märgistus on ka tegelikult täitsa hea. Viidad ristmikel ja täpid puudel.Liiapeksi matkarada, kilomeetripost