Toskaana reisikiri. Volterra. Cecine

Volterra ja Cecine olid ühe päeva reis. Eesmärk oli korra Vahemere ääres ikka ära käia. Volterra on nn kindluslinn mäe otsas, kus kogu linn on mahutatud keskaegsete müüride vahele. Tänavad on imekitsad, vaade linnamüürilt maaliline ja inimesed on… nuh.. turistid :) Mäe otsa sõit oli nii motiveeriv, et end olid kohale vedanud isegi ratturite ja motorollerite grupid. Meie läksime küll autoga, kuid sõit sinna ja alla tagasi oli parajalt keerutav ja nagu Nöx ütleb “spagettine”. Linnake ise oli mõnusalt kompaktne ja jalutada oli seal tore ja hubane :) Kui keegi kahtleb, siis soovitan kindlasti külastada.

Cecine sai valitud huupi kaardilt – linnake, mis asus tee lõpus, mis jäi Volterra ja Vahemere vahele. Lonely Planet ei öelnud selle linna kohta midagi, seega oli lootust, et vast ei ole väga turistikas. Kohale jõudes leidsime eest suhteliselt tühja kuurortlinna ja palmipuude allee. Nöx proovis ära ka soolase merevee. Rannas olid veel üksikud inimesed, kuid karta on, et mitte kohalikud :) Kohalike jaoks oli rannahooaeg lõppenud ja isegi riietuskabiinid olid lukku pandud. Põnn nautis musta rannaliivaga mängimist (meil käib senini vaidlus, kas liiv oli ikka nii must, et öelda “must liiv” – mina väidan, et oli :)).

Tagasi Greve´i sõitsime mööda kiirteed, sest teel Cecinesse hakkas põnnil looklevast autosõidust paha. Nüüd on kindel, et mägedesse temaga sõitma minna ei saa.

Volterra ja Cecine galerii

(ei pea klikkima, pildid vahetuvad ise, flashiga)

This slideshow requires JavaScript.

Toskaana reisikiri. Shopping.

Naiste värk, ikka vaja ju reisil shopata ka veidi. Nöx sai ülesaned välja otsida ka miskid shoppingu kohad. Ainuke, mis googeldades välja tuli oli The Mall Firenze külje all. Minu viga, et väga ei süübinud ja piirdusin Nöxi infoga, et see on suur outleti keskus. Korra käis jah läbi Gucci jm nimed, kuid minu umbuskliku pärimise peale, et need nii kallid kaubamärgid, et kas seal muid ka ikka oli. “Oli küll”, sain vastuseks. Jah, kui oleksin vaevunud ise seda kodukat uurima, siis oleksin näinud, et teised kaubamärgid olid Prada, Balenciaga, Burberry, Dior jne. Ilmselgelt ei jaksa ma neid asju isegi outletist osta.

Aga kuna minul oli kodutöö tegemata, siis sõitsime ikkagi optimistlikult kohale. Reis tasus selle poolest ära, et sain poseerida järjekorra taustal, mis oli moodustatud Prada ukse taha. Ausalt – inimesed seisid järjekorras, et poodi saada! Aasia päritolu turiste toodi sinna lausa bussidega ja kõik jooksid (päriselt ka jooksid!) tormi selle ühe poekese suunas. Teistes poodides valitses meeldiv tühjus nagu ikka enamasti kallite kaubamärkide puhul.

Egas muud, pakkisime asjad kokku ja minu nõudmisel sõitsime Firenze kesklinna, et seal vast ikka leiame mõne shoppingu tänava. Kesklinna liiklus oli kohutav ja närvesööv. Rendiautot tänavale ei julgenud parkida, sest seal oli ikka väga kitsas. Parkimismaja leidmine võttis terve igaviku. Mõned suunaviidad isegi olid, kuid itaallastel ei ole kombeks neile kaugusi märkida. Lõpuks saime auto pargitud ja jalutasime vanalinna suunas. Tänav, kus liiklesime, oli küll autoliiklusele suletud – liigelda said ainult ühistransport ja motorollerid. Siiski oli lärm väga suur, sest ega need rollerid ei ole vaiksed asjad. Kole-kole. Ühesõnaga poode me väga ei leidnud, põnnil tuli nälg peale, läksime nurgapealsesse söögikohta, maksime 6 eurot kiirsöögikoha pasta eest (uunis soojendatud ja uppus õlis). Ning tegime kiirelt vehkat sellest linnast.

 

Nii siis võib öelda, et Itaalias jäigi meil shoppamata. Bergamos sattusime küll ka shoppingu tänavale, kuid õhtu oli hiline ja põnn väsinud, nii et seal jäi ka asi ära.

Ahjaa, need, kes kurtsid, et vahepeal muutus meie blogi väga igavaks, sest midagi ei olnud lugeda – andke endast ikka kommentaarides märku! Siis meil ka toredam ;)

Toskaana reisikiri. Greve in Chianti.

Lisaks rattamaratoni- ja lennumuljetele veidi siis ka reisimuljeid. Terve nädala ööbisime maratoni stardist ca 25 km kaugusel ühes väikeses linnakeses nimega Greve in Chianti, meie kahe pere päralt oli kaks tuba koos köögiga. Kolmas eestlastest rattapere elas samas majas alumisel korrusel. Maja oli vana pastavabrik, mis nüüd oli hotellilaadseks asjanduseks muudetud. Hotellilaadseks selles mõttes, et välja üüriti kortereid koos köögiga, st erilisi lisateenuseid seal ei osutatud. Personalist oli näha ainult koristajat, kes vabanenud kortereid puhastas (muidu tuli jooksvalt ise korda pidada).

Pastavabrik oli praktiliselt keskväljaku naabruses, tõesti oli vaja ainult mõni samm astuda ja isegi põnn suutis omal jalal sinna kohale sammuda (endiselt küll meie käe otsas, kuigi väike lootus oli, et äkki Itaalias hakkab ikka ise käima). Kui pühapäeval linnakese ainus supermarket kinni oli, siis suutsime lõunasöögi kraami meie oma tänavalt kokku osta – pisikesi ühe letiga spetsialiseerunud (puuviljad, liha, jne) poekesi oli seal palju.

Meil oli oma privaatne aed oma basseiniga. Julgemad käisid seal ka ujumas (nt Nöx). Põnnile meeldis mängida mängu, kus ta kastis varbaid vette või lasi end kättpidi riputades jalgupidi sisse kasta. Aga minu jaoks oli vesi ikka külm ja isegi ei kaalunud ujuma minekut. Kuigi päevad olid soojad ja selles mõttes oleks võinud minna. Ilmselt külmad ööd jahutasid vee ikka nii maha, et päevasoojusest enam ei jagunud.

Linna peal jalutades või autoga maastikul ringi sõites võis iga nurga peal näha reklaame, mis kutsusid “Wine tasting” tuurile. Meil jäi see seekord järgi proovimata. Küll aga mekkisime kohalikke veine omakeskis. Esialgu jäi mulje, et veinid ei ole odavamad kui Eestis. Alles Bergamos (kus me ööbisime viimase öö) leidis Nöx 1,5 eurose veini (ja see oli täitsa joodav!).

Greve pildigalerii

This slideshow requires JavaScript.

L’Eroica

L’Eroica näol on tegemist retro võidusõidurataste sõiduga, kus rattale on seatud kindlad kriteeriumid: ehitusaasta enne 1987, käiguvahetus mitte lenksul vaid downtube’l, korvidega pedaalid, jne.
Distantse on valikus neli: 205, 135, 75 ja 35 km. Meie regasime end alguse optimismis 205’le.

Eelmäng

Kohale sai saabutud mõned päevad enne sõitu, esimese päeva õhtul sai kohe rattad valmis sätitud ja küla kõrval asuvat mäge vallutama mindud. Mäest ei olnud mingit aimu (öösel pimedas hotelli saabudes ei saanud ka täpselt aru, mis mäed ümber on). See oli ka peapõhjuseks, miks algul liiga optimistlikult peale sai mindud ja veerandi mäe peal oli juba päris raske. Tempo alla ja rahulikult kerides ei olnudki väga võimatu. Kuna esimesel korral garmini gps koostööst loobus, tuli paar päeva hiljem sama tõus uuesti ette võtta. Teisel korral sai statistika ka kätte – pikkus: 5.23km, keskmine tõusunurk: 3.91%, kõrguste vahe 352m. Polnudki väga paha, kuna sõidu raskeim tõus kirjade järgi oli ca sama pikk ja tõusunurk 6.2%. Sellega sai optimismi kõvasti turgutatud.

Laat ja regamine

Päev enne L’Eroicat toimub stardipaigas Gaiole in Chiantis retro velode laat, materjalide jagamine ja muid sõiduga seotud üritusi. Materjale läksime hankima Ken’iga kahekesi, Tom tiba hiljem järgnemas. Vaatamata Itaallaste poolt välismaalastele seatud takistustele, sai peale mõningast otsimist üles leitud koht, kus materjale jagati. Ja oh üllatust kui materjale ei antud mitte lihtsalt paberist ümbrikus, vaid väga stiilses retro õlakotis. Kui kotist tuli veel välja ka stiilne ratturimüts, venis nägu veelgi rohkem naerule. Laat oli ka vinge, retroratastest, -riietest kõikmõeldavate vidinateni välja. Paljud osalejad olid vormid juba selga ajanud ja ratastega kohale veerenud. Kõik see melu hakkas juba veits ärevust tekitama. Tõeline paanika saabus siis kui Tom kohale jõudis ja sattus kohta, kus rattaid registreeriti ja teada sai, et seda ainult laupäeval teha saab ja sõidupäeva hommikul enam regamist ei toimu. Meil ei olnud mingit aimdustki, et rattad peab ka eelnevalt registreerima. Seadsime sammud auto poole, et ratastele järgi minna. Enne kui minema saime tuli järgmine kõne Tom’ilt uue infoga, et rataste regamine ei olegi kohustuslik. Igaks juhuks läks agent Ken asja ise ka veel uurima ja sai sama vastuse. Tegemist oli pigem mingit sorti rataste sertifitseerimisega vms.

Sõit

Start pikale (205 või 135 km) distantsile oli 5:00 – 7:00 hommikul.
Seega äratus kell 3:30, veits sahmimist ja söömise üritamist (ega nii vara miskit eriti alla ei läinud).
Sõit starti (autoga) 25km ja ca 40 min vist (mägiteed!).
Veel veidi sahmimist ja suund sai võetud stardile.

Umbes täpselt 5:00 hommikul olime stardikoridoris valmis. Stardist lasti distantsile ükshaaval. Ajavõttu kui täpisteadust ei olnud. Onu laua taga lõi templi kaardile, pani kella-aja juurde ja kõik. Järgnevates kontrollpunktides tuli samuti teha. Nii oligi, et rahvast oli enne meid stardis juba omajagu ja oodata sai ka parajalt. Kohvinarkomaanidest ratturitele olid korraldajad vastu tulnud, noormehed/neiud jagasid starti ootajatele kohvi :) Täitsa tore lahendus. Stardiajaks märgiti 5:25. Kuna tegemist ei ole võidusõiduga võtsid kõik alguses rahulikult. Tegelikult oli sõit kogu aeg vära rahulik ja chill, ei mingit tõmlemist ega rapsimist. Alguse pimedas sõit oli elamus omaette. Tuled, olematu nähtavus, pidevad kaaslaste otsimise hõiked, jne. Rada oli algul täitsa kerge, esimesed 4-5 km kergelt allamäge. Peale mida tuli esimene tõus, mis kirjade järgi oli meie proovitust veidi kergem, st lühem. Tõusunurk algul oli ka umbes sama. Tõusu lõpufaasis, peale esimesele kruusalõigule pööramist, keerati ka raskust tublisti juurde, nurk kippus sinna 12-14% kanti ja nii 400-500m. Sellega tõmbas pulsi ikka kenasti punasesse. Tom ja Ken olid juba tõusu esimestel meetritel eest läinud. Lihtsalt minu ülekanded lubasid tõusudel rahulikumat kerimist. Raskele tõusule järgnes veelgi raskem laskumine. Pimedas küllaltki tiheda liiklusega järsu lahtise kruusaga teel. Sel hetkel sai mõttes ka tänatud Greve’s pesitsevat mehhaanikut, kes eelmisel õhtul tagumised pidurid ka enam-vähem pandavaks reguleeris. Lihtsalt paari esimese korraga sai selgeks, et varasemast harjumusest rohkem esimesega pidurdada lahtisel kruusal asja ei olnud. Kusagil poole laskumise peal ootas Ken mind järgi ja sealt alates sõitsimegi nii, et kes tagant järgi jõudis, see hõikas ja andis teisele ka teada. Selliseid ootavaid punte ja pundikesi oli terve tee ulatuses iga mäe tipus näha.

Esimesed koidukiired tervitasid meid ühe järgmise tõsiselt järsu tõusunukiga, õnneks lühikesega 200-300 meetrit. See sai veel ratta seljas ära võetud. Üldiselt kippusid sealt edasi kõik tõusud olema järsemad kui meie proovitõus. Kõik need tõusud hakkasid ka päris kiiresti jalgades tundma andma. See tekitas mõtte, et peaks vist ikka 205 asemel 135km distantsi valima. Esimeses teeninduspunktis 47ndal kilomeetril oli Ken veel optimistlik pika distantsi suhtes. 16km hiljem otsustuspunktis oli ta õnneks juba meelt muutnud ja valisimegi 135km tee. Mulle olid need laskumised, mis eelnesid otsustuspunktile, juba jälle veidi optimismi sisestanud. Ja kui Ken oleks pika valinud, oleks arvatavasti sama teinud ja sinna surema läinud. Saatsime Tom’ile ka teate oma otsusest. Mille ta, nagu hiljem selgus, sai kätte just siis kui oli jõudnud raskeima tõusu tippu. Eks see mõjus ta motvatsioonile kindlasti hävitavalt.
Edasi läks umbes samas rütmis, kruusa tõusud ja laskumised, vahele mõned asfaldi lõigud. Kuni mingi hetk Ken teatas, et ta võtab nüüd veel veits rahulikumalt. Mille peale mu tagarehv näitas välja tõelist spordimehelikkust ja loovutas kogu oma tööks vajaliku kokkusurutud õhu. Kiire kummivahetus ja Ken oli nagu uuesti sündinud.

Paar kilomeetrit edasi ja sai järgmises punktis veel puhata. Vein ja liha maitsesid tõesti head. Punkti asukoht oli tõsiselt hea valitud, peale punkti oli kohe korralik sein ees, ei motiveerinud just kiiret edasi liikumist. Oleks teadnud, mis edasi tuleb, oleks veelgi kauem veini trimpand. Peale esimest tõusu läks asi ikka korralikult ameerika mägedeks. Vaikselt tiksudes mäest alla ja jalutades üles. Ja nii mitu mitu korda järjest.

Edasi oli juba lihtsalt kannatamine ja finišhi ootamine. Üle joone veeresime Ken’iga koos. Saime viimase templi kaardile, mingi Chianti spetsiaal maiustuse kakukese ja veini pihku ning oligi kõik. 205km lõpetajaid austati ikka oluliselt rohkem, kõik käisid üle pjedestaali, igaühest eraldi väike klõps ja auhinnaks vaas ka lisaks.
Aega kulus kokku 9.5 h, millest puhas sõiduaeg oli 7.5h. Tõusumeetreid kogunes 135km kohta ca 2800m. Kaloreid kulus pea 8000. Ja järgmise aasta plaanidesse praegu veel ei julge seda sõitu uuesti võtta. Tore oli küll, aga raske oli ka.

Täpsem statistika.

Lastega lendamine. Estonian Air vs Ryanair

Tänaseks on meil siis põnniga reisides kaks lennukogemust – Tbilisi Estonian Airiga ja Milano Ryanairiga. Meie Itaalia reisist on see minu esimene postitus, sest kuskil on ju vaja aur välja lasta :) Võite ise arvata, kumma lennufirma kasuks kaalukauss osutab…

Meie reisisekeldused algasid juba Tallinna lennujaamas kui peale check-ini selgus, et meie lend hilineb. Alguses edastati teateid stiilis “täpsem info tunni aja pärast”. Lõpptulemusena passisime lennujaamas viis tundi – mis on meeletult pikk aeg kui kaasas u aastane laps, kes magab päeval veel kaks und. Õnneks oli meie reisikaaslastel oma lapse jaoks käru kaasa võetud ja nii said mõlemad põnnid kordamööda oma uned ära magatud. Hea oli, et neil erinevad uneajad. Jah, lennujaamas on lastekärud olemas, kuid neid ei saa lamavasse asendisse panna ja ma ei usu, et ükski laps suudaks nendes magada.

Hea on, et Tallinna lennujaamas on täitsa asine lastenurk. Ilma selleta oleks need tunnid ikka põrgu olnud. Ei kujutagi ette kui sama jama oleks nt Milanost tagasilennul juhtunud, sest selles lennujaamas ei paistnud lastenurka olevat. Selles mõttes kiidusõnad Tallinnale :) Laitus aga selle koha pealt, et selliste hilinenud lendude kohapealt on väikelaste vanemad ikka hätta jäetud – me ei suutnud tuvastada ühtegi võimalust beebitoidu ega mähkmete ostmiseks. Õnneks mähkmete puudust meil ei tekkinud, kuid kuna ma olin toitu ikka 2x lühema perioodi jaoks kaasa võtnud, siis pidime põnni toiduotsingule suunduma. Purgi/tuubitoite ei leidnud üldse. Ühest poest leidsime Kadarbiku smuutid. Ainuke sooja toitu pakkuv söögikoht ei omanud menüüs kartuliputru ega muud veidi lapsesõbralikumat ollust. Smuutit ostes mainisin müüjale mokaotsast meie häda ja sain märkuse osaliseks, et “sellega tuleb alati arvestada”. Blabla. Huvitav, et täiskasvanud ei pea endale toitu kaasa vedama juhuks kui lend hilineb. Neile anti isegi toidutalongid (ja loomulikult ei saanud neid kaasasolevad alla 2-aastased lapsed!). Küll aga pean ma kaasa vedama üüratu varu mähkmeid-beebitoitu, põnnile tagavarariided juhuks kui ta end ära määrib või muidu märjaks teeb (hilineva lennu puhul aina suurem ja suurem tõenäosus). Ja  kui sul juhtumisi on kaasas veel fotokas ja läpakas ja mõned muud väärtuslikumad asjad, siis need ju mahuvad kindlasti kõik lubatud käsipagasi limiidi sisse :S Eriti kuna Ryanairi puhul on laps ikka täiesti tühi koht ja tal ei tohi isegi oma käsipagasit olla.

Okei, saime siiski Itaaliasse ilusti kohale. Lend ise kujunes ilma suuremate viperusteta. Küll aga olen ma nördinud selle kohtlemise pärast, mis meile tagasilennul osaks langes. Nali hakkas pihta pagasit ära andes kui põnni käru ei tahetud vastu võtta. Meie jutt, et lastekäru on tasuta lubatud, ei aidanud. Kuna käru oli eraldi kotis, siis oli ta väidetavalt eraldi pagas ja kuulus maksustamisele. Kui me oleksime käru ilma kotita andnud, siis oleks tasuta saanud. Kuna ta aga oli spetsiaalses käru kotis, siis maksime 20 eurot juurde ja saime ära antud. Seda probleemi ei esinenud meil ei Milanosse tulles ega ka varem Georgias käies. Sama käru, sama kott.

Tänu sellele viivitusele jõudsime me väravasse siis kui boarding juba käis. Kõndisime saba algusesse teadmisega, et lastega reisijad lastakse eelisjärjekorras. Seal saime ühe kaasreisija pahaste märkuste osaliseks. Et lastega ei saa saba ette (“ja missiis, et teil laps on, mul on kolm last kodus!”) ja et juba üks perekond saadeti tagasi. Nöx oli pagasi jamast juba välja vihastatud ja ei lasknud end sellest tshikist häirida. Teenindaja ei teinud meist probleemi ja lasi ilusti läbi. Sellele järgnes pikk-pikk seismine kuskil trepi peal, rahutu laps süles (kellel oli uneaeg peale tulemas ja kes ei saanud aru, miks ta ei või praegu tipa-tapa teha). No tõesti – miks on vaja boardingut nii vara alustada ja siis lasta inimestel trepi peal passida?? Üksindagi on see juba nõme, kuid lastega ikka väga nõme.

Siiski tasus see trügimine ära ja saime lennukisse sisenedes kõrvuti kohad valida. Estonian Airi puhul seda hirmu ei olnud, et äkki ei saa kõrvuti istuma. Ja siis pigem eelistasime viimasena lennukisse minemist, et kitsas ruumis passimist vähem oleks.

Võtsime järgmise rea kohad meiega koos reisivale perekonnale (tuli välja, et nemad olidki need, kes saba lõppu saadeti). Üritasin googeldades leida, et kellel siis õigus – kas lastega reisijad lastakse eelisjärjekorras või ei. Tuli välja, et Ryanairis tuleb selle jaoks osta Priority Boarding (ka ilma lapseta võib) ja nagu ikka – laps on nende jaoks tühi koht. Googeldades sattusin ka foorumite peale, kus sama teema arutlusel ja tundus, et paljude jaoks ongi arusaamatu, miks on oluline, et perekond koos istuks. “Kas sa ei saa siis paar tundi oma mehest eraldi istuda?”. Ma arvan, et seda ütles inimene, kes ise ei ole väikelapsega reisinud. Kahekesi on oluliselt lihtsam last lõbustada/rahustada kui üksi. Ja lapse hea tuju on kõikide kaasreisijate huvides! Sellest nad ei kipu aru saama :( Pärast jälle hea viriseda, et näed lapsed nutsid lennukis.

Samal põhjusel pidasime oluliseks ka seda, et meie sõbrad lähedal istuks – siis saavad põnnid üksteist lõbustada. Teine laps on kõige kindlam tujutõstja.

Kuna põnnil oli uneaeg, siis lootsin, et ta ehk jääb magama. Küsime teenindajalt patja. “Meil ei ole selliseid asju.” Estonian Airis toodi meile ilma küsimata lapsele tekk ja padi.

Jah, EA piletid on kallimad ja RA on säästukas. Lihtsalt kummaliste asjade pealt hoitakse kokku. Mõni asi tundub lausa tasuta olevat, kuid selleks, et meile selgeks teha, et me ikka ODAVlennufirmaga reisime, siis igaks juhuks ei võimaldata seda klientidele.

Huh, sain end välja elatud. Järgmine kord kirjutan ilusatest Toskaana mägedest, maitsvatest viinamarjadest ja imeheast pizzast. Ehk. Nöx valmistab ette postitust L’Eroica‘ st ;)