Õnnetoov veinipudeli hoidja

Omal on juba esik ja tuba õnne täis, nüüd läks teistele õnne jagamiseks. Esimene õnn pesitseb tundmatuks jäänud Savijalakese kodus ning teine ühes toredas Muhu onnis. Loodetavasti.

Õnn ise on lihtne, kaks hobuserauda ja nende vahel jupike paraja pikkusega ümarrauda. Paar särtsu keevitusega ja õnn ongi viimistlemiseks valmis.

Viimistlus on veelgi lihtsam. Suurem lahtine rooste maha, mitteroostes kohad käiaga haljaks. Peale mida peab õnn umbes nädalakese õues, aegajalt soolveega pritsides/kastes, laagerduma . Enam-vähem nädalaga tekib õnnele ilus ühtlane pruunikas roostekiht. Siis lakk peale, et õnn täitsa ära ei roostetaks, ja kui lakk kuivanud, siis ongi õnn valmis.

Asi valmib nii kiiresti ja lihtsasti, et teisest õnnest ei õnnestunud isegi ühtki pilti teha. Esimene oli õnneks kannatlikum.

PS. Kui kellelgi vedeleb kusagil pööningul või aidas mõni vana hobuseraud, siis hea meelega võtan selle vastu. Varud hakkavad vaikselt otsa saama.

Standardi lastelaua standardne uuendus

Mõnda aega tagasi sai osta.ee oksjonilt soetatud üks uhke kasevineerist, umbes 60’ndatest pärit, Standardi mööblitööstuses tehtud lastelaud. Oma eale kohaselt oli laud kaetud korraliku paksu kollaka lakikihiga, mida eelmine omanik oli juba üritanud maha lihvida ja lauda valgeks peitsida. Ma siis jätkasin ta tööd. Lihvisin veelgi vihasemalt, veelgi karvasema liivapaberiga lakki. Päris puhtaks ei lihvinud, vaid piisavalt karvaseks, et peitsil oleks, kuhu imenduda ja peitsisin valge peitsiga üle. Uus kiht lakki peale, mis peale kuivamist peene (1000) liivapaberiga üle poleeritud ning kasutusvalmis ta ongi. Veidi värskem, veidi vähem kollane aga ikka sama palju vintage kui enne.

Ja olgu mainitud, et laud tuli odavam kui üks tool. Ideaalis oleks soovinud ka vintage toole, kuid lastetoole liigub ikka väga vähe :(

Õnnetoov esik vol 2

Kui teatrimaailmasi näidatakse esimeses vaatuses püssi, tehkase sellest viimases vaatuses pauku. Nii on ka blogimaailmas, kui on vol.1 siis peab tulema ka vol. 2. Siin ta siis on, õnnetoov esik vol. 2.

Ega siia esimese versiooniga võrreldes oluliselt miskit lisada ei ole. Kasutatavad materjalid ja tehnoloogiad on samad. Vaid nii palju, et ajupuuks õnnestus seekord leida maailma kõige ilusam, haavapuust freesitud laudadega euroalus. Meri annab vahest ikka tõsiselt kenasid ja vajalikke asju.

Paar vastust eelmise teema all tekkinud küsimustele ka:

• Õige rooste taseme saavutamiseks ei pea ootama aastaid ega aastakümneid, piisab ca nädalast. Eelnevalt vaja metalli vaid soolveega töödelda. Mõlema esikuriiuli puhul on kõik keevitused ja lihvitud kohad enne lakkimist soolveega töödeldud.
• Tõsi ta on, et materjali leidmine on selliste projektide juures kõige keerulisem, ei saa seda kusagilt lihtsalt järjekorras seistes. Tuleb ikka ise otsida ja agendid välja saata.

Õnnetoov esik vol 1

Juba vanarahvas teadis, et hobuserauad õnne toovad. Meil esikus peaks seda nüüd jaguma. Vol 1 – neli hobuserauda, jupp lattrauda, tsutt keevitust, paar juppi ajupuud, mõned kõveraks väänatud hobuseraua naelad ja ongi olemas üks esikuriiul.

Puhkus ehk ühe diivani uuestisünd

Nagu eestlastele kombeks, võetakse puhkust ikka selleks et tööd teha. Nii möödus ka minu sellesuvine puhkus.

Eellugu: Nimelt mõnda ega tagasi sai koju veetud üks ägedalt vana tigudiivan. Väga kena ja täitsa korralik, originaalkangas peal ja puha. Algul pidasid diivani tehnilised sõlmed kenasti vastu, aga nii umbes pool aastat enne remonti hakkasid siin-seal väsimuse märgid ilmnema. Tekkisid väikesed lohud ja vedrud hakkasid istumise all tunda andma. Aeg-ajalt pudises veidi sodi põrandale jne jne. Valida oli kahe otsuse vahel – kas lasta kellelgi ära parandada või teha seda ise. Nujah, tegelikult see esimene siiski ei olnud valikus :).

Esimene ülesanne: Ülesandega tutvumine. Mõned raamatud raamatukogust, internet, foorumid. Lihtne see ülesanne just ei tundunud, miskit kontimurdvat samuti mitte. Üpris täpsed kirjeldused ja joonised olid olemas. Niimoodi julgust kogununa sai edasi tegutsema hakatud.

Teine ülessanne: Transport töökotta ja töökoja sisse seadmine. Transpordi osas sai mindud tagasi nõukaaega, mil auto katusel veeti isegi suuremaid asju kui diivan. Nii sai ka meie diivan Saaremaale töökotta veetud. Prügikottidesse pakitult auto katusel. Ilmselgelt olime sellist transpordiviisi vähe kasutanud, millest ka puudulikud pakkimiskogemused. Nimelt ei pidanud õhukesed lapendavad prügikotid isegi kolmadikku teekonnast vastu. Vigade parandus sai tehtud praami peal, kus sai uued kotid peale tõmmatud ning seekord lapendavad otsad ka teibiga korralikult kinni pandud. Tulemus oli ideaalne. Viimane kolmandik ei jätnud uuele pakkeviisile mingitki märki. Töökoja sisse seadmine käis lihtsalt – garaaž tühjaks, valgustus üles ja töölaud keset põrandat.

Kolmas ülesanne: Polstri lahti harutamine. Tegemist oli esimese ülesandega, millel oli ka otsene seos tulemusega. Nimelt kuna diivani üks väärtustest on selle originaalkate, siis tuli riie eemaldada väga ettevaatlikult. Ja kuna töö oli jätkuvalt võõras, sai ka kõik õmblused ja sõlmed ja kihid rahulikult lahti võetud ja märkmeid tehtud. Pilte sai ka päris palju tehtud, kõik ikka selleks, et hiljem küsimuste tekkides kusagilt spikerdada oleks. Piltidega läks üks asi küll väga nihu. Nimelt jäi tegemata vast kõige olulisem foto, pilt originaalist. Ja eks igasugu originaali mõõdud oleksid ka hiljem veidi abiks olnud.

Neljas ülesanne: Materjalide otsimine. Erinevaid materjale kulub tigudiivanisse päris omajagu. Kotiriiet (džuudiriie) 3 kihti, vedrude sidumisnööri kulus 1.5 rulli, õmblusniiti kulus ca 0.5 rulli, meriheina ca 5.5 kilo, vatiini (vati asemel), vastavalt vajadusele ports vedrusid ka, lisaks veel tööriistu. Äärmiselt suur ja kõver nõel ja äärmiselt pikk ja kahest otsast terav nõel. Kuna Tallinnast minekuga oli väga kiire, jäi materjali leidmise lootus Kuressaarele. Esimesena sai sammud seatud kangapoodi. Peale pikka otsimist õnnestus kotiriiet isegi leida, kuid hind ca 12 raha per meeter ei olnud  just rõõmustav. Niisiis tagasi otsingumootori manu. Peale kaelamurdvat googeldamist õnnestus Betty’l leida ideaalne koht. Pehmemööbli pood/töökoda Welcomest, kes kodulehel lubasid lahkesti ka vajadusel konsulteerida. Kohale jõudes peamist tigudiivanite taastamise spetsialisti kahjuks kohal ei olnud. Sellest olenemata sai siiski esimene hulk materjali ära toodud, et saaks tööd jätkata. Ja kotiriide meeter oli neil ca 3x odavam kui kangapoes :). Ja ette rutates võib öelda, et ei jäänud see viimaseks korraks seda toredat töökoda külastada.

Viies ülesanne: uus põhjariie ja vedrud. Põhjariide paneku juures ei olnud miskit keerulist. Riie põhja traatraamistiku peale laiali laotada ja servad klambritega raami külge kinni lasta. Riide peale uued vedrud laiali laotada ja läbi riide alus traatide külge kinni õmmelda. Ja siis läks asi keeruliseks. Vedrud oli vaja ka ülevalt kinni siduda. Selleks olin teinud originaali pealt väga asjalikud joonised. Et mis nöör kust jookseb ja mitmenda vedru keeru külge seotakse jne jne. Sellest olenemata sai esimesed kaks rida vähemalt kolm korda uuesti lahti harutatud. Lihtsalt sellepärast, et ei teadnud õiget järjekorda, et milline nöör esimesena, milline teisena siduda. Töökoja konsultatsiooni käigus oli mainitud, et vedrude sidumisel tuleb jälgida, et need  esiservast väljapoole ulatuksid (tegelikult peab sama asja jälgima ka külgede puhul). Üldse võttis vedrude sidumine väga tublisti aega, sest siduda on vaja nii risti, piki kui ka mõlemaid diagonaale pidi. Kokku tekkis täitsa arvestatav ämblikuvõrk. Vedrude peale läks järgmine kiht kotiriiet, ning järjekordse näpunäite järgi veel lisaks täiendav katteriie (mingi vana mööbliriide tükk, näiteks sama diivani vana katteriie. Kui see just uuesti kasutusse ei lähe)

Kuues ülesanne: merirohu polster ja kanga alune polster. Katteriide peale läks siis esimene kiht mugavust, ehk merirohtu (kaasajal tehakse seda küll palmilehtedest). Selle lihtsamaks paigaldamiseks sai samuti näpunäiteid töökojast. Merirohu peale läks järgmine kiht kotiriiet. Selle kotiriide serva tuli õmmelda ka kant. Selline täistopitud ussi meenutav tugevam serv. See ongi just see, mis jätab mulje nagu diivani ülemine serv on alumisest väljaspool. Riide peale läks järgmine õhuke kiht merirohtu ja mille peale vatiin. Vatiini eesmärgiks ei ole mitte istumise pehmendamine, vaid see hoiab merirohtu katteriidest läbi tulemast.

Seitsmes ülesanne: Katteriie ja ilupaelad. Ei tea, kas riie oli pesemise käigus kokku tõmmanud või oli uus diivan nii palju suurem, aga riie ei tahtnud enam peale mahtuda. Ikka päris mitu sentimeetrit jäi puudu, naelutusruumist rääkimata. Tublisti jõu ja venitamistaktikat kasutades sai siiski riie peale veetud ja kinni naelutatud. Teha jäi veel ilupaelte külge õmblemine. Ja ei olnud seegi väga lihtne, ikka kord-paar sai algus uuesti lahti harutatud, enne kui õige piste sai leitud. Kui riie oli peale veetud, avaldus ka üks suur möödalaskmine. Nagu enne juba mainitud oli, oleks pidanud vedrude sidumise kuldreeglit ka külgede puhul jälgima, mida aga ma ei teinud. Nüüd ongi nii, et diivanil on istumisosa ja käetugede vahel paari cm pilu. Eks tuleb järgmist puhkust oodata, et see viga ära parandada.

Kokkuvõtteks: Sellest väikesest iluveast olenemata on diivan nüüd palju mugavam, enam ei torgi miskit istmikku (ja kõrgem ka, Bettyl ei ulatu jalad enam maha). Ja töö ise oli samuti päris põnev ja nuputamist vajav. Aega kulus koos leiutamiste, otsimiste ja ümber tegemistega umbes 10 päeva. Rahaline kulu oli ca 100 eur ja materjalide statistika on üleval pool juba loetletud.

Taluhõnguline riiul

by Nöx

Idee oli ammu paigas, vaja oli ainult hobuseraudu. Polegi nii lihtne tingimus kui samal ajal on eesmärk võimalikult odavalt hakkama saada. Sai korra kiigatud hobusetarvete poodi. Ütleme nii, et ratsutamine on kallis hobi :)

‘

‘

‘

Õnne on ikka vaja. Ükskord käisime ühes Saaremaa külakeses oksjonil ostetud vanakraamil järgi. Oli igasugu nodi. Sai ka kohalikule pööningule kiigatud ja seal nad olid – kümmekond roostes hobuserauda. Hind kujunes mõistlikuks ja nii nad meie koormasse sattusidki.

Rooste sai eemaldatud traatharjaga nühkides. Peale metallilakk. Naeladeks hobuserauanaelad. Riiuliplaadid peitsitud ja õlitatud 30mm vineerist.

Muide, riiul ei ole ainus koht, kus hobuserauad meie kodus kanda kinnitasid. Sellest aga ehk mõnes järgmises postituses.

Meie kapi lugu

Sügisel tuli meile üks vana kapp – väidetavalt 100 aastat vana riidekapp. Mõnusalt kulunud ja armas. Näiteks sahtlipõhjad on omadega täiesti läbi – aukus mis aukus. Veidi siinseal koiauke ka. Eelmine omanik oli üritanud seda restaureerida – vana laki maha võtta ja üle peitsida. Meie õnneks ta uut lakki peale ei pannud. Hetkel küll tähendab see seda, et kui esmakordselt kappi pesime, siis olid pesulapid parajalt pruunid – peits tuli veega lihtsalt maha. Miks see aga meie õnn on – sest vana laki mahavõtmisega ei olnud töö teostaja kõikse hoolsam olnud ja päikese käes on ilusti näha läikivad kohad, kus vana lakk veel alles ja peits on sinna lihtsalt peale suratud. Kui ta nüüd oleks uue laki ka peale kandnud, oleks meie tuleviku restaureerimistöö ikka maru raske olnud.

Kuna kapp tuli meile vastu talve, siis lükkasime restaureerimise ja sahtlipõhjade kordategemise soojemasse aega ja otsustasime kapi kohe kasutusele võtta. Hakkasin maadlema veel suurema murega – kuidas saada kapist välja kopitanud haisu? Riided võtaks selle ju kohe külge. Lihtne pesemine ei aidanud. Ka tuulutamine ei aidanud (no ega ma üle nädala ei kannatanud ka tulemuste ootamisega). Äädikaveega pesemine ei aidanud. Pika netis surfamise tulemusel leidsin kuldse retsepti – pese vana puitmööblit lahusega, kus on võrdses osas külmpressitud oliiviõli ja sidrunimahla. Nii tegingi – küürisin kapi sisemust selle lahusega ja jätsin kuivama. Et küll küllale liiga ei teeks, siis võtsin kasutusele ka teise soovituse, mille netist leidsin – jäta Dove seep kappi seisma ja lõhna levitama. Lasin kapil mõne päeva kuivada ning siis julgesin juba riided sisse panna. Kopitanud lõhn oli kadunud ja ei ole seni tagasi tulnud :) Alguses oli tugevalt tunda ka Dove´i lõhna, kuid praeguseks on see kadunud, seega ma ei oska öelda kui suurt rolli seep selles haisu kadumises mängis. Igatahes tundub, et sidrunimahla-oliiviõli pesulahus oli igati tõhus trikk!

Kahju on sellest, et tegelikult on olemas nii palju häid nippe vana mööbli (ja üldse kodu korrastamise) hooldamiseks, kuid nende ülesleidmine on maru keeruline. Mitu head aastat tagasi käisin ma restaureerimiskursusel, kus meile õpetati, et vana mööbel tuleks enne restaureerimist pesta veega, millele on lisatud nuuskpiiritust. Tollal ei taibanud üles kirjutada, palju seda nuuskpiiritust liitri kohta panna tuleks ja nüüd hiljem googeldades ei ole seda ka kuidagi leida suutnud. Nii siis panengi endiselt tunde järgi :) Aga toimib see ses mõttes hästi, et antud kursusel nt restaureerisin ma vana lauakest, millel oli hästi õrn lakikiht peal. Ja see lahus võttis suurema osa lakist, peitsist ja muust saastast maha. Väga vähe lakki jäi hilisemaks lihvimiseks ja muud keemiat (värvieemaldit nt) ma ei pidanudki kasutama.

Samas proovisime Nöxiga sama trikki ühtede vanade toolide peal ja sealt ta ei tahtnud lakki ja peitsi ikka hästi maha võtta. Peits tuli sealt maha, kus lakk oli maha kulunud (käetoed jms) ja sealt ka mitte täielikult. Võibolla oli lahus liiga lahja ka…

Kui kellelgi lugejatest on oma kogemusi ja vihjeid jagada, siis kommentaarid on väga oodatud!