09.05.2017

Advertisements

Kuidas vill lakke saada ehk tee ise villapuhur

Sellest on juba kirjutatud kui keeruline ja pikk protsess oli rehetoa lagede tegemine ja kui tüütu oli villa lae vahele saamine. Aga laseks veidi valgust tehnilise poole peale ehk kuidas ikkagi vill lakke sai.

Tselluvill teatavasti tuleb suurtes tihedaks pressitud pakkides. Paigaldamiseks on vaja see lahti lõhkuda ja õhuliseks kloppida. Selleks on olemas võimsad ja kallid puhurid, või alternatiivina saab ka vispliga lahti kloppida. Minu jaoks kumbki ei olnud eriti sobilik. Esimesel juhul oleks pidanud iga paari päeva tagant mehe tellima, kes 10 minutiga pluristaks järgmise valminud lae vahe täis. Teine variant on lihtsalt tüütu. Lased vannis vispliga villa kohevaks ja tõstad peoga lae peale. Teist variant katsetasin vannitoa lae tegemisel. Tõsiselt tüütu oli.

Niisiis oli vaja mingi masin välja mõelda. Esmalt katsetasin väikese ventilaatoriga. Nõrgaks jäi. Aga suured olid samas liialt kallid. Õnneks tuli google ja ehitusfoorum appi, kus räägiti lehepuhuri kasutamisest villa puistamiseks. Selline lehepuhur siis, millel on ka imemisfunktsioon. Tõmbab lehed sisse, purustab ära ja pluristab sodi kotti. Õnneks on elektrilised mudelid suht mõistliku hinnaga ka: mõnikümmend eurot.

DIY VillapuhurSeega plaan olemas, läksin poodi puhurit otsima. Loomulikult suvisel ajal kohalikus kaubandusvõrgus sellist asja ei olnud. Õnneks oldi suure raha eest nõus mandrilt üks spetsiaalselt kohale tellima.

Plaan oli siis järgmine: puhuriga imeb vannist tselluvilla sisse, see peenestab ja klopib selle õhuliseks. Kogumiskoti asemele aga panen kohvreeritud vent toru. Hea kerge ja painduv ja saab lihtsalt juga suunata. Esimene probleem avaldus kohe masina kätte saamisel. Koti kinnitus, ehk see koht kuhu ümar toru pidi kinnituma, oli kandiline. Käärid ja teip lahendasid selle probleemi.

Sellega oli villapuhur versioon 1.0 valmis. Katse tulemus näitas, et asi tõesti toimib. Imes villa tükke jõudsalt sisse, hekseldas peeneks ja kloppis kenasti õhuliseks. Probleem oli ainult liialt suures võimsuses, mis puhus lae vahelt kõik sealse villa kenasti välja. Veidi lahendas probleemi päästikuga mängimine, aga sedasi oli jõudlus kehv ja aeg-ajalt puhus ikkagi liialt kõvasti.

Villapuhur 2.0 Villapuhur ver 2.0sai valgusti timmerist ja pistikupeast täienduse võimsuse vähendamiseks. Timmerist sai voolu nõrgemaks keerata, millega puhuri võimsus samuti vähenes. Nüüd sai võimust täpselt nii timmida, et ikka jaksas villa imeda ja hekseldada, kuid enam ei puhunud kõike paigaldatud villa lae vahelt kohe välja tagasi. Algul kartsin, et timmer äkki kuumeneb üle. Oli see ju mõeldud max 600W jaoks, puhur oli 2.5KW. Aga ei olnud probleemi, isegi soojaks ei läinud. Nüüd oli juba täitsa kasutatav tööriist valmis, millega saigi suurem osa tööst tehtud.

Versioon 2.1 sai tillukese täienduse. Timmeri peale tõmbasin joone, kus ümbruses oli kõige parem tõmbe ja puhumise suhe.

Lõpu poole sai veel veidi täiustatud puhumistoru. Kohvreeritud toru on teadu poolest päris pehme ja eriti ots läks kergelt mõlki. Lae vahe oli tublisti kitsam kui 100 mm toru. Mis põhjustas omajagu ummistusi ja toru purunemist.

Versioon 3.0 jaoks sai puhumistoru otsa lisatud kanalisatsioonitoru. Kõva toruga sai villa juga palju lihtsamini juhtida ja ummistusi oli ka vähem.

Kokkuvõtteks sai sellise masinaga päris lihtsalt villa paigaldada. Oli isegi täitsa teostatav üksinda. Kuigi abilisega oleks kindlasti parem olnud. Üks juhib imemistoru, teine paigaldustoru.

Lõpptulemus

Lõpptulemus

 

Vajalikud materjalid:

1 lehepuhur, imemisfunktsiooniga
1 valgustuse timmer
1 pistikupesa
1 pikendusjuhe
2-3 kohvreeritud vent toru (mul d 100mm ja L 3m). Mitu lihtsalt selle pärast, et see toru kipub kergelt katiki minema.
Teipi
Kanalisatsiooni toru juppe ja üleminekuid

Viimane lihv

Vähemalt köök sai viimase lihvi, muud kohad tahavad ikka veits tegemist veel.

Ilpla-01.09.2014-6492Ilpla-01.09.2014-6488

Köögis üks palksein sai puhastatud ja õlitatud. Ja teine sai tapeedi ehk vanad lõikelehed. Nüüd jääb köök mööblit ja tehnikat ootama.

Ilpla-01.09.2014-6493 Ilpla-01.09.2014-6509

Vannituba sai viimase lubikrohvi ja uue akna. Oh kus lubikrohvi kivistumine aega võtab, esimene kiht kuivas nädala kindlasti. Järgmised kihid vast lähevad kiiremini, tulevad õhemad. Aga enne värvimist peab siiski ca kuu ootama.

Ilpla-01.09.2014-6499 Ilpla-01.09.2014-6500 Ilpla-01.09.2014-6507 Ilpla-01.09.2014-6516

Vetsu ukse ees kasvavad seened said tuvastamise viimase lihvi. Esialgu arvas mükoloog Paps, et tegemist on šampinjonidega. Paar päeva hiljem, kui seened kasvanud olid, paistsid juba rohkem sirmikude moodi. Konsulteerimine google ja raamatuga andiski tulemuseks soomussirmikud. Kahjuks mittesöödav.

Ilpla-01.09.2014-6510 Ilpla-01.09.2014-6512

Vaade taga-akendest põllule sai viimistletud. Maakütte paigaldajatele oli vaja teed puhastada, aga sellega sai veits hoogu mindud ja kogu võsa maha võetud. Paistab vähemalt ilusti läbi nüüd. Maaküttega tuli täna aga järgmine tagasilöök. Torustiku paigaldajad täna alustasid ja täna ka lõpetasid, nende kopp vandus meie pinnasele alla. 10m / 2h ei olevat piisav jõudlus.

Liiapeksi-Aegviidu jalgrattamatk

Olenemata sellest, et Liiapeksi-Aegviidu matkaraja infotahvlil on soovitus seda rada rattaga mitte proovida, sai selle suve ühel kuumal päeval seda siiski tehtud. Ei olnud just võimatu rattaga läbida, kuid kindlasti on paremaid kohti rattaga sõitmiseks. Ega muud hullu ei olnud, mõnes kohas vaid oli maapind liiga pehme juurikane ja liialt loodist väljas.

Liiapeksi matkarada

Liiapeksi-Aegviidu matkaraja algus on Peterburi maantee ääres, Loksa ristis. Alguses mõnda aega on tee kena ja korralik. Kuna mahapööre külavaheteelt metsateele oli päris rohtu kasvanud ja ma ise näppisin ja uurisin hoopis rattakompuutrit sai õigest teeotsast esimesel korral mööda sõidetud. See oli kahest rajalt eksimisest esimene. Täiesti kindlalt oma süü, kuna tagasi tulles oli pöörde kohal olev silt juba kaugelt näha.

Esimene lõik päris rajast ei olnud just julgustav. Pehme, mudane, rohtu ja nõgestesse kasvanud. Õnneks jagus seda vaid mõne kilomeetri jagu. Esimese järve (täpselt ei suutnudki kokku lugeda, mitu järve selle raja ääres oli) juurde jõudes muutus rada siiski paremaks. Huvitav, kas seda lühikest lõiku kasutatakse siis vähem kui ülejäänud rada?

Liiapeksi matkarada

Esimese Järvi järve juurde jõudes avanes seal vaade korralikule laulupeole, rahvast oli murdu. Enam ei olnudki nii üksildane olemine nagu esimestel kilomeetritel nõgeste vahel juba tunduma oli hakanud. Pakun küll, et seal telkivast rahvast 100% olid sinna saabunud autodega. Parklas neid ikka jagus. Sellest punktist edasi läks ümbrus ka palju ilusamaks ja toredamaks. Järvede ääres kasvavate puude juurikad tegid sõitmise küll täitsa võimatuks aga vaadata, näha ja nautida oli selle eest palju rohkem.

Liiapeksi matkarada Liiapeksi matkarada

Just selliseid üles-alla käivaid männimetsa aluseid liivaseid metsateid sinna otsima olingi tulnud. Reklaamitakse seda rada just selliste ilusate piltidega. Sellel teel sai kohtutud ka esimeste päris matkajatega, kes seljakotid seljas vantsisid minuga samas suunas. Neil oli veel pikk tee minna. Jala selle tee läbimine on ikka hoopis miskit muud. Kogu ööbimise, söömise, joomise varustuse peab seljas kaasa vedama.

Liiapeksi matkarada - suursoo laudteeJärgmiseks takistuseks sai suursoos olev laudtee. Jällegi rattaga sõitmiseks ei olnud mõeldud. Kitsas, vaid kaks lauda. Näiteks Pääsküla rabas olevad laudteed on 3 laua laiused. Laudade vahel päris lai vahe. Õnneks mul oli rattal korralikud jämedad maastikupapud all, nii ei vajunud ratas laudade vahelisse pilusse. Kõige hirmuäratavamad olid muidugi laudtee liiprid. Oleks ratas teelt kaldunud, oleks kõvasti haiget saanud.

Liiapeksi matkarda, voored, oosid, mõhnad Liiapeksi matkarda, voored, oosid, mõhnad

Peale sood sai matkarada alles õige hoo sisse, voored, mõhnad, oosid ja kõiksugu muud pinnavormid. Kõike seda segamini ja korraga. Rada kulges küll nende kitsatel harjadel, külgedel ja vahel. Üles ja alla. Kahjuks piltidelt ei saa hästi aru, kui järsud need nõlvad olid. Näiteks vasakul pildil olevast nõlvast oli isegi jala päris keeruline laskuda. Läks õnneks ning sai tervelt koos rattaga alla. Siis oli mõnikümmend meetrit vahet ja sarnasest nõlvast oli vaja uuesti üles rassida. Ette ruttavalt võin öelda, et see ei olnud veel kõige keerulisem koht. Hiljem tuli üks veelgi järsem laskumine tundmatuks jäänud järve kaldale.

Liiapeksi matkarada, sildEdasi jätkus matkarada keerutades ümber kõikvõimalike järvede. Kõrval üks näide jõe ületusest. Mida kaugemale jõudsin, seda hõredamaks jäi rahvast, kuid täiesti asustamata ei olnud ükski järv. Kõige kaugema järve ääres püüdsid kaks poisikest võsast tehtud ridvaga kala. Kas neil miskit kätte õnnestus saada, ei tea.

Liiapeksi matkarada, kanarbiku väljad

Lõpuks jõudis rada välja juba ühest varasemast postitusest läbi käinud kanarbiku väljadeni. Sealt edasi oli rada juba lihtsam ja sirgem. Mis tähendas suuremaid kiiruseid ja seda tähelepanelikumalt tuli jälgida rajamärgistust. Asja ajasid veelgi segasemaks Aegviidu suusarajad oma märgistuse ja suunaviitadega. Tuli hoolikalt jälgida ja eristada, kuhu läheb matkarada ja kuhu suusarajad. Võiks arvata, et teine kord rajalt eksida juhtus just seal segapudrus, kuid ei. See oli veel veidi edasi. Ühe järjekordse künka otsas keeras külavahe tee alla vasakule ja väike olematu rada otse risti üle heinamaa. Ühtki märki ega viidet kusagil ei olnud, jätkasin siis mööda kergemat teed. Kui poole kilomeetri jooksul ühtki punast täpikest puudel näha ei olnud, keerasin otsa ringi. Teise nurga alt lähenedes oli keset heinamaad suure rohu sees peitunud matkaraja viide siiski nähtav. Seekord ei olnud tõesti tegemist minu tähelepanematusega.

Sealt edasi oli ainult kilomeetrite lugemine. See on ka õnneks väga lihtsaks tehtud. Kilomeetripostid on rajal täitsa olemas. Ja märgistus on ka tegelikult täitsa hea. Viidad ristmikel ja täpid puudel.Liiapeksi matkarada, kilomeetripost