Käisime kolmekesi Gruusias. Kohal olime 6 päeva, plaan oli veidi aega olla Tbilisis, avastada mägesid ning ehk külastada ka mõnda kaljukloostrit. Gruusia aga on maa täis ootamatusi ja plaane ei olegi nii kerge täide viia. Reisi jooksul jõudsime küll mägedesse, kuid mõned muud planeeritud kohad jäid seekord külastamata. Miks – sellest kõigest jooksvalt.
Meie esimene päev Georgias algas ekstreemse taksosõiduga öises Tbilisis (kell 4-5). Sõitu saatis pidev arusaamatu mulin, raske oli aru saada, kas nüüd räägib taksojuht meiega vene keeles või ikka gruusia keeles oma raadiosaatjaga. Vaidlus käis teemal, kas meie sihtkohaks mainitud tänav on Tbilisis olemas. Ja kui on, kas seal ka mõni hotell on?
Arusaamatu sõnademulin ei olnud sõidu juures ainuke ekstreemne element. Sealne sõidustiil on meie rahuliku kultuuri jaoks väga kaootiline ja kärsitu. Kiirusepiirang nt oli 80, kuid see ei takistanud taksojuhil sõita 100ga. Kaherealisel teel sõidetakse kolmes reas, suunda pole vaja näidata jne. Omavaheline suhtlemine käib signaalitades. Möödasõitu alustades antakse signaali (mõnikord), kui eesmine auto ei saa murdosa sekundi jooksul rohelise fooritule tagant minema – antakse signaali (suht alati), kui takso tuleb öösel kell 2 meile hotelli järgi, siis annab signaali, mida hotelli perenaine tõlgib: “lähen pööran tänava otsas ringi ja tulen tagasi”. Mis sest, et me olime tänaval passimas ja saime niigi aru, mis plaan tal on. Ja ega keegi ei maga ju nagunii…
Hotelli perenaine oli meievanune meeldiv naisterahvas, kes läks pöördesse kui põnni nägi. “Miks te ei öelnud, et teil laps on! Ma oleksin teile teise toa andnud. Homme kohe vahetame toa ära! Oi kui armsake ikka! Kas ta sülle tuleb? Oioioioioioi”
Ennelõuna möödus hotellis öisest lennust kosudes. Lõuna paiku sättisime suuna linnatänavatele, et veidi ringi uudistada ja ka keha kinnitada. Kõht oli hele ja pikalt ringi vaadata ei lasknud. Valisime kõige mugavamate diivanitega terrassi ja maandusime sinna. Söögikoht oli küllaltki euroopaliku menüüga ja hetkeks tekkis kiusatus kõrvale kolida, kus paistis georgia köök olevat. Peagi aga õigustas meie laiskus end. Nimelt muutus hommikune päike sekunditega hoogsaks paduvihmaks ja meie kohviku terrass tundus üks veekindlamaid olema. Saime rahus vaatemängu nautida, pilti teha ja kohalike sebimist vaadata. Põnn magas kärus õndsa und.
Selle jalutuskäigu jooksul puutusime kokku esimese ootamatusega – Tbilisi linnaplaneering ei ole absoluutselt arvestanud lapsekäruga. Jah, Tallinna vanalinn ei ole ka selle koha pealt teab mis sõbralik, kuid selliseid kraatri suuruseid auke keset kõnniteid meil ikka ei ole. Kaldteed kohtab haruharva ja neil üksikutel kordadel on kõnniteele parkiv auto selle nagunii kinni parkinud. Jalakäijate tunnelisse minnes tuli käru alati sülle võtta.
Tagasi hotelli jõudes saatsime papa maasikajahile (mida ta ei saanud, sest ei mäletanud, kuidas vene keeles maasikas on). Seni chillisime meie põnniga hotelli hoovis, kus üks kohalik vanahärra kinkis preilile roosi. See sai ilusti põrandale juppideks puistatud. Peale gruusia juustupirukast jõu ammutamist sai Tbilisi mägesid ja aguleid vallutatud. Leidsime fänni ühe hulkuva koera näol.
Tagasiteel peatusime ilusa vaatega kirikuaias, kust meid lõpuks välja visati. (Pattu ei teinud, lihtsalt aeg oli hiline).
Hotelli lähedal avastasime kohaliku mängupõrgu – u 6-7 meest tänavanurgal prügikasti peal doominot mängimas ja valjuhäälselt kaasa elamas. Hommikul blokeerisid samas kohas kaardimängijad kogu kõnnitee (lauad-toolid olid lauajuppidest ja kummuli ämbritest konstrueeritud).
Õhtu chillisime hosteli hoovis. Vein on siin hea. Hosteliperenaine pakkus heasoovlikult kergeusklikele eestlastele toorest alõtsat maitsta. Hapu oli. Kirsid seal kõrval olid palju maitsvamad.
Ja veel üks asi ... 