2017.a kokkuvõte

Olen igal aastavahetusel teinud meie majaehitusest vahekokkuvõtte ja nüüd kripeldab pikemat aega, et viimane ikka tegemata.

Maja rindel võib edusammud jagada kaheks – rehetubade valmimine ja maja soojustamine. Alustame soojustamisest – aastaga sai majale ring peale tehtud ja nüüd on soojustatud nii vundament kui seinad. Maja sai uue laudise, mis praegu “kuivab” ja ootab järgmist suve, et värvi alla saada. Soojustamise käigus vahetasime ka aknad ja ehitasime tuulekoja.

Ääremärkus – kõikidest tehtud töödest saad detailsemalt lugeda kui kerid siin postitusi allapoole.

Maja enne.

Ja nüüd

Toas võttis Nöx väga tõsiselt meie ühist otsust mitte enne võtta uusi tube kasutusele kui liistud ka pandud on. Kuna kõverasse seina on liiste keeruline panna, siis võttis sellele lahenduse otsimine omajagu aega, kuid nüüd võime uhkusega tõdeda, et lahendus sai hea ja vähemalt üks tubadest on aktiivselt kasutuses. Teine tuba oli seni värvikambri aseaine, kuid nüüd kui lastetoa kapid on värvitud, hakkame vaikselt ka sinna kolima.

Aegade alguses oli rehealune umbes selline:

Aasta alguses oli rehetubade seis umbes selline:

Täna on lastetuba umbes selline:

No tegelikult ei ole viimase pildi vaade ka enam nii avar, sest sinna seina on tekkinud veel kaks kappi, aga neist kirjutan nõksa hiljem kui kappide käepidemed ka olemas. Vihje – tarbijate tungival nõudmisel on need osaliselt roosad. Ja osaliselt punased. Sest kasutajaid mitu. No ja kui juba, siis äkki mõned muud värvid ka. Sest ega me ei tee ju oma elu lihtsaks ja küsime lastelt ka nende arvamust. Isegi kui see on roosa :D

“Enne” pilt ka sellest toast, mis vahepeal saab meie magamistoaks ja kõige lõpuks ühe lapse toaks:

Ja pilt pärast:

See sein on päriselt ka samas seisus, sest me ei ole veel jõudnud teisi kappe siia tuppa kolida. Aga kola on praegu rohkem kui siin pildil :P

Õues on ka mõned suured tööd ära tehtud. Sõprade suure abiga valmis jupp kiviaeda:

Ja teiste sõprade abiga tegime algust kuuritühjendusega, et sinna edaspidi laste mängumaja ehitada:

Küttehooaeg on ka nende virnade vähenemisele kaasa aidanud ja kui nüüd veel üks hoogtööpäev teha, siis ehk saamegi kevadeks kuuri tühjaks, et siis ehitamisega peale hakata.

Saime lipuvarda püsti:

Mis teoksil?

Nöx tegeleb praegu eeskoja siseviimistlusega. Seni see seisis, sest alguses me ei suutnud ära otsustada, millist põrandat me tahame ja nüüd ei suutnud ära oodata, millal tellitud plaadid kohale jõuavad. Nüüd on plaadid kohal ja teised otsustamise dilemmad. No et kas tuleb tasandussegu või ei :D

Mina, mina… tegelen aiandusega :D Otsustasin proovida talikülvi ja nüüd vähehaaval panen seemneid vetsupaberi rullidesse ja joogiveekanistritest genereeritud minikonteineritesse. Ja selle tempo sõltub tugevasti sellest kui tihti mu sõbrad ja tuttavad vetsus käivad ja rullisüdamikke toodavad…

Kui esik saab valmis ja oleme oma kola vanadest eluruumidest rehealla ringi vedanud, siis järgmine samm on LAMMUTAMINE ja hiljem taas ehitamine… Kevadel ja suvel tuleb  tugevamatel veel kiviaeda ehitada ja nõrgematel lihtsalt aeda kõpitseda, sest kuhugi on ju vaja need konteineritäied taimebeebisid kunagi istutada.

Varasemad aastakokkuvõtted ma koondasin linkidena siia => REMONT.

Rehetubade lõppviimistlus

Peale välitööde lõppu asus Nöx rehetubade viimistlust lõpetama, et saaksime lõpuks ometi oma uutesse tubadesse sisse kolida. Meil oli kokkulepe, et enne sisse ei koli kui liistud ka pandud. Nüüd siiski tegime asjaolude muutumise tõttu väikese möönduse ja vundamendipealse laua tegemine jääb hilisemasse perioodi. Igal juhul praeguse seisuga on tuba valmis ja Nöxil juba uus tähtis töö käsil – NARI ehitamine! See on see väga oodatud asi, mille pärast lapsed on kannatlikud olnud ja leppinud faktiga, et täna õhtul isa ei mängigi nendega lauamänge, sest äkki varsti siis saavad ikka päris oma nari. No ja seal saab ronida.

Kõige suuremat peavalu valmistas meile põrandaliistu panek. Vundamendiäärne põranda serv lainetab ja sinna tavalist liistu panna ei saa. Köit ei taha. Kaalusime nii ja naa, kuni otsustasime lõpuks julmalt täis pahteldada. Väike hirm on, et äkki kuivab väga lõhki aga midagi targemat ka teha ei osanud. Kõige esimeseks kihiks panime tavalise akrüülsilikooni.

Silikon oli lihtsalt täitmiseks, sest mõnes kohas olid augud päris suured ja seda kõike pahteldada poleks jõudnud.

Peale tuli puidupahtel. See topsik siin on väiksem, see anti mulle lihtsalt poodi näidiseks kaasa :) Vaja läks oluliselt rohkem.

Ja lõpptulemus. Sirgete seinte ääres on ikka klassikaline puidust põrandaliist.

Mõned tubade pildid ka enne kui kola täis paneme. Liblikatuba saab esialgu lastele. Laesolevad lühtrid on tädi Terese pärandus, hetkel lihtsalt kuplid puudu.

Tirtsul  oli pildistamise ajal luukerede vastu suur huvi, sellest ka plakat ukse peal :)

Kõrvaltoa nime osas ei ole me veel lõplikule otsusele jõudnud. Mõtlesin, et võiks analoogselt liblikatoale (mis loomulikult sai nime tapeedi järgi), võiks seda tuba ka kuidagi putukatega seoses kutsuda. Sitikatuba? Põrnikatuba? Satikatuba? Mis sulle parem tundub?

Tapeedi järgi ei saa nime panna, sest see oleks igaaaav. Aga muidu on tapeet ilus, onju.

Mälestus lauda ajast.

See tuba jääb esialgu meile, vanematele. Hiljem kui maja teine pool renoveeritud, jääb ka see lastele.

Narivoodiga oli (ja veel  on) omaette saaga. Nimelt standardlahendust oli väga raske meile sobitada, sest eenduv vundament teeb raskeks nende seinte äärde misiganes mööblieseme paigutamise. Kammisime küll veebi läbi aga jõudsime ikka ringiga sinna tagasi, et peab ise tegema. See on tänaõhtune seis, sai just püsti. Põhjalauad ja redel on veel puudu. Kuna Tirtsu voodi on meil “uus” ja korralik, st ajastutruult hiiglama vana aga korda tehtud, siis ei soovinud nari jaoks kahte madratsit ostma hakata. Samuti mõtlesime sellele ajale kui lapsed eraldi tubadesse lähevad, siis ei ole kahe voodiga nari enam vaja, samas on hea kui kõrge voodi abil saab põrandapinda juurde.

Praegu ei ole voodi veel seina külge kinnitatud, aga ka see tuleb kindlasti ära teha. Muidu ehk nagunii, aga senine kogemus on näidanud, et siin toas turnitakse igal pool, ka vundamendi ääre peal (ehk siis tõenäoline teekond üle voodi otsa vundamendi peale). Ronimiseksperdist Pisipiigale peaks see takistusrada meelepärane olema.

Voodi on männilaudadest, leelisega valgeks pleegitatud ja siis valge õliga veel üle tehtud. 1 kiht leelist, 2 kihti õli. Kui sa nüüd hoolega järgmist pilti vaatad, siis näed, et sealne vertikaalne detail on teistest kollasem. See on seepärast, et see tükk on ainult õlitatud, ilma leelisetöötluseta.

Kõrvaltoas on ka ühtteist toimumas. Selle pildiga tervitame E-d ja K-d! ;) Väga ilus kapp on, ainult proua peab nüüd oma garderoobi koomale tõmbama :D Aga puidumuster kompenseerib selle.

Rehetoa tapeedilugu

Enne kui kirjutan meie suvistest töödest, klatin ära vana võla. Nimelt on rehetubades nii mõndagi juhtunud võrreldes selle seisuga, millest viimati kirjutasin. Tänase seisuga on kõigis kolmes toas tapeet seinas, teha on jäänud veel pisiviimistlused. No ikka need klassikalised puuduvad põrandaliistud :) Ühe suurema tööna on vaja ka vundamendi peale kattelaud panna. Suur töö on ta seetõttu, sest sein on ju kõver.

Galeriitoa tapeet sai seina nagu möödaminnes. Lups ja valmis. Mulle vääääga meeldib see tapeet! Temas on särtsu ja elurõõmu. Arthouse Vasari 952701.

Ma pendeldan mitme valiku vahel – et kas värvida siia tulevad mööblitükid musta, punast või üldse mõnda muud kärtsu värvi?

Siia tulevad riiulid pildigalerii jaoks.

Põhjapoolsesse tuppa valisime Boråstapeter Jubileum 5485 tapeedi. Kuna sinna päike väga ei ulatu, siis valisime võimalikult heleda taustaga.

 

Liblikatoa lõpetamine venis kõige kauem, sest sinna valitud tapeet sattus olema “liim tapeedile” tüüpi, mistõttu oli keeruline tabada seda liimi kogust, mis ei leotaks tapeeti liialt läbi. Sirgete seintega ei oleks probleemi, aga kuna meie seinte puhul oli vaja tapeeti palju sisselõikeid teha, siis kippus tapeet rebenema. Ehk siis lühidalt – pikka aega vaatas mulle liblikatoas vastu selline pilt, mille nimeks panin “frustratsioon”.

Ajapikku siiski frustratsioon kadus (jõudsime vahepeal isegi uue, “liim seina” tüüpi tapeedi välja valida) ja esimesena valitud liblikatapeet sai seina. Graham&Brown Fresco 50-839.

Liblikatapeedi valis Tirts, sest sellest toast saab lastetuba. Esialgu neile mõlemale, tulevikus kui kogu maja valmis, temale ja Pisipiiga kolib siis kõrvale põhjapoolsesse tuppa.

Tubadesse me püüame enne mitte sisse kolida kui liistud paigas, et ei juhtuks seda klassikalist lugu, et 10a hiljem ka liistud panemata. Küll aga on liblikatoas külalistevoodi püsti ja mu ema sai seal juba maikuus mõnusat magamist nautida. Kuna järgmise suure tööna on välisseinte soojustamine tulemas, siis sealt on ka veidi palkide vahelt pressivat tolmu karta. Seepärast me esialgu veel ei kiirusta kolimisega. Kuigi väga juba tahaks :)

Kuidas vill lakke saada ehk tee ise villapuhur

Sellest on juba kirjutatud kui keeruline ja pikk protsess oli rehetoa lagede tegemine ja kui tüütu oli villa lae vahele saamine. Aga laseks veidi valgust tehnilise poole peale ehk kuidas ikkagi vill lakke sai.

Tselluvill teatavasti tuleb suurtes tihedaks pressitud pakkides. Paigaldamiseks on vaja see lahti lõhkuda ja õhuliseks kloppida. Selleks on olemas võimsad ja kallid puhurid, või alternatiivina saab ka vispliga lahti kloppida. Minu jaoks kumbki ei olnud eriti sobilik. Esimesel juhul oleks pidanud iga paari päeva tagant mehe tellima, kes 10 minutiga pluristaks järgmise valminud lae vahe täis. Teine variant on lihtsalt tüütu. Lased vannis vispliga villa kohevaks ja tõstad peoga lae peale. Teist variant katsetasin vannitoa lae tegemisel. Tõsiselt tüütu oli.

Niisiis oli vaja mingi masin välja mõelda. Esmalt katsetasin väikese ventilaatoriga. Nõrgaks jäi. Aga suured olid samas liialt kallid. Õnneks tuli google ja ehitusfoorum appi, kus räägiti lehepuhuri kasutamisest villa puistamiseks. Selline lehepuhur siis, millel on ka imemisfunktsioon. Tõmbab lehed sisse, purustab ära ja pluristab sodi kotti. Õnneks on elektrilised mudelid suht mõistliku hinnaga ka: mõnikümmend eurot.

Seega plaan olemas, läksin poodi puhurit otsima. Loomulikult suvisel ajal kohalikus kaubandusvõrgus sellist asja ei olnud. Õnneks oldi suure raha eest nõus mandrilt üks spetsiaalselt kohale tellima.

Plaan oli siis järgmine: puhuriga imeb vannist tselluvilla sisse, see peenestab ja klopib selle õhuliseks. Kogumiskoti asemele aga panen kohvreeritud vent toru. Hea kerge ja painduv ja saab lihtsalt juga suunata. Esimene probleem avaldus kohe masina kätte saamisel. Koti kinnitus, ehk see koht kuhu ümar toru pidi kinnituma, oli kandiline. Käärid ja teip lahendasid selle probleemi.

Sellega oli villapuhur versioon 1.0 valmis. Katse tulemus näitas, et asi tõesti toimib. Imes villa tükke jõudsalt sisse, hekseldas peeneks ja kloppis kenasti õhuliseks. Probleem oli ainult liialt suures võimsuses, mis puhus lae vahelt kõik sealse villa kenasti välja. Veidi lahendas probleemi päästikuga mängimine, aga sedasi oli jõudlus kehv ja aeg-ajalt puhus ikkagi liialt kõvasti.

Villapuhur 2.0 sai valgusti timmerist ja pistikupeast täienduse võimsuse vähendamiseks. Timmerist sai voolu nõrgemaks keerata, millega puhuri võimsus samuti vähenes. Nüüd sai võimust täpselt nii timmida, et ikka jaksas villa imeda ja hekseldada, kuid enam ei puhunud kõike paigaldatud villa lae vahelt kohe välja tagasi. Algul kartsin, et timmer äkki kuumeneb üle. Oli see ju mõeldud max 600W jaoks, puhur oli 2.5KW. Aga ei olnud probleemi, isegi soojaks ei läinud. Nüüd oli juba täitsa kasutatav tööriist valmis, millega saigi suurem osa tööst tehtud.

Versioon 2.1 sai tillukese täienduse. Timmeri peale tõmbasin joone, kus ümbruses oli kõige parem tõmbe ja puhumise suhe.

Lõpu poole sai veel veidi täiustatud puhumistoru. Kohvreeritud toru on teadu poolest päris pehme ja eriti ots läks kergelt mõlki. Lae vahe oli tublisti kitsam kui 100 mm toru. Mis põhjustas omajagu ummistusi ja toru purunemist.

Versioon 3.0 jaoks sai puhumistoru otsa lisatud kanalisatsioonitoru. Kõva toruga sai villa juga palju lihtsamini juhtida ja ummistusi oli ka vähem.

Kokkuvõtteks sai sellise masinaga päris lihtsalt villa paigaldada. Oli isegi täitsa teostatav üksinda. Kuigi abilisega oleks kindlasti parem olnud. Üks juhib imemistoru, teine paigaldustoru.

Lõpptulemus

 

Vajalikud materjalid:

1 lehepuhur, imemisfunktsiooniga
1 valgustuse timmer
1 pistikupesa
1 pikendusjuhe
2-3 kohvreeritud vent toru (mul d 100mm ja L 3m). Mitu lihtsalt selle pärast, et see toru kipub kergelt katiki minema.
Teipi
Kanalisatsiooni toru juppe ja üleminekuid

Kalad on sabadega ehk rehetoa parketilugu

Lugu algas sellega, et osta.ee-s müüs üks tegelane parketti. Ehtsat nõukaaegset tammeparketti. Läks pingeliseks pakkumiseks, mitu korda arvutasime-arutasime, et kas ikka pakume edasi või ületab juba uue parketi hinda. Kogu ports läks maksma ca 1000 eur + äratoomine (75m2, st ca 13 eur m2+transport). Uhh, see pinge oksjonite lõpuminutitel on karm! :) Aga nüüd oleme õnnelikud parketiomanikud ja üks omanik on suutnud sellega ka miskit asjalikku ette võtta. Allpool mõned pildid meie värsketest rehetoa põrandatest. Parkett sai nibin-nabin enne jõulupühi maha, et saaksime seal pühadeaegseid külalisi majutada. Galeriitoa põranda jõudis Nöx ka õlitada, kuid teiste tubade lihvimine ja õlitamine jäi jõulupühadejärgsesse aega, kuid just parajalt enne aastavahetuse külaliste saabumist.

Parketi paigutuse osas oli mel ka pisikene arutelu. Nu umbes nii, et Nöx küsis, kas kalasaba või tavaline ja ma vastasin, et tavaline, et kalasaba on liiga keeruline. Ja siis Nöx küsis ikka igaks juhuks uuesti ja ma ütlesin, et jah kalasaba on äge, aga sina pead ju selle maha nikerdama ja otsusta ise :D Minu jutt oli siis nii veenev, et ilma kalasabata me elada ei saa ja nii ta otsustas parketi kalasabasse laduda. Alguses oli optimistlik ja pärast kirus, sest esialgne tähtaeg kõik jõuluks valmis saada haihtus suht ruttu.

Päris enne seda oli palju pikem arutelu teemal, kas põrandakütte peale on mõistlik täispuidust parketti panna. Pidavat hakkama mängima. Loomulikult tekkis see küsimus meil peale parketi ostu. Ehk siis hunnik oli garaažis ja me siis mõistatasime, et kas saame seda üldse kusagil oma majas kasutada :D Konsulteerisime nii ja naa ja lõpuks otsustasime riskida ja see ikka maha panna. Mu töökaaslase ehitusinsenerist isa arvas, et kui parkett varakult tuppa kuivama tuua, et niiskus on alla 10, ideaalselt 8%, siis peaks sobima.  Nöx ostis siis pidulikult niiskusemõõtja.

Siin ka pildid seinaäärtest, mille tegemine oli eriline nikerdamine. Järgmine nikerdamine on välja mõelda, kuidas siia kõverate seinte juurde liist panna.

Ja siin kolm erinevat ukseava. Üks on sujuva üleminekuga, teised katkestusega.

Ahjaa, lükandukse juures on neljas ukseava.

Mulle nüüd meenus, et  ka kööki viib üks uks, seega on meil galeriitoas 5 ukseava.

Põrand on praeguse seisuga 1x lihvitud ja õlitatud Osmo õlivahaga.

Parketiliim

Ja vuugitäide / pahtel, mida meil siin kohapeal ei müüda ja vaja pealinnast vedada. Selliste asjadega on alati see häda, et ega ju ei tea ette, kas olemasolevast totsikust jagub. Ja loomulikult meil ei jagunud ja hirmsasti oli vaja ikka aastavahetuseks need viimased lipid ka ära liimida. Nii siis saatsime vaese õemehe pealinnas mingit tundmatut potsikut meile otsima.

Lihvimismasinatega oli ka paras saaga, mul juba kadus järg ära, mitu korda Nöx neid renti tagasi viis, sest ikka üks või teine tõrkus koostööst. Esialgu ta tegi sellistega, millel oli tolmukoguja kaasas ja ei põhjustanud ülejäänud elamises suuremat segadust. Viimase laksu aga tegi tolmutajaga. Juhhuu! Just enne külaliste saabumist :) Tere tulemast remondimaailma, eks. (Õnneks ta oli tubli ja koristas suurema segaduse ära selleks ajaks kui me lastega maapaost naasesime).

Rehetoa vundamendi lubikrohv

Eile õhtul sai Nöx rehealuse tubade vundamendile esimese kihi lubikrohvi peale. Enne seda oli vaja kuidagi ka nendesse seinadesse elektrijuhtmed ja pistikupesad paigaldada.

Selleks puuris Nöx augufreesiga augud ette ja muu jama kinnitas kipsiga.

Kui kraam oli ära kuivanud, sai hakata krohvima. Esimesele kihile kulus ca 25 kotti lubikrohvi. Kasutasime Sakreti hml-4 krohv fiibriga, suurema teraga sobib paksema kihi jaoks paremini. Niisutamiseks kulus mitu pudelit Borjomi :) Sest Nöx kuulis kuskilt, et pritsimiseks kasutatakse Värska vett ja nii ta siis asendas selle Borjomiga.

Umbkaudne ajakulu – 4+9h ja ühel varasemal nädalavahetusel alloleval pildil oleva jupi krohvimine. Oma aja võttis ühe kõrguse peale rihtimine, milleks oli vaja mõned kivid ka lisada. Õnneks on neid meil hoovist vabalt “korjata”, sest igasugu kaevamiste tagajärjed on veel nähtaval. Ja meil ju tähendab iga suurem kaevamine suuremat kivilasu.

Mõned kivid jätsime taotluslikult paistma.

Vahepeal oli võimalus ka palgid ära puhastada. Kui ma siin vahepeal kirjutasin, et selleks puhuks kutsume mõned masssinaga mehed kohale, siis kuidagi kujunes jälle nii, et Nöx lihtsalt hakkas ise relaka ja traatharjaga tolmutama. Kuigi kile oli uksel ees, siis pragudest tungis peenikest tolmu ikka mujale elamisse ka. Vannituppa eriti, seal oli kohe näha, kust tolm endale tee leidis. Praeguseks pole ma jõudnud tolmu suurpuhastust tubades veel teha ja ei ole väga kindel, kas on mõtetki, sest karta on, et see ei jää viimaseks tolmuseks tööks (mingi kipsi lihvimise ähvardus kõlas).

Mõned enne ja pärast pildid puhastatud ja puhastamata seinadest. Tulevane lastetuba:

Ja põhjapoolne tuba enne ja pärast:

Rehetoa lagi sai valmis

“Ainult terve suvi võttis aega!”, kommenteeris Nöx.

Selle peale kommenteeris Pez, et ta ei ole enne näinud, et keegi lage nii aeganõudva tehnikaga teeks. Tavalisel ehitusel oleksid nad lauad pannud liistudega. Kuidas Nöx tegi, seda kirjeldasin galeriitoa lae postituses. Igatahes tulemus on ilus! :)

Niisiis, nüüd on meil ilus laudisega lagi valmis ja saab seinte kallal nokitseda. Nendega on ka praegu selline edasiminek, et enam teise tuppa “läbi seina” kõndida ei saa, vaid peab uksi kasutama :) Oleme murdnud pead, kuhu pistikuid panna ja üldse hakkab asi veidi ilmet võtma.