Hmm, söögiga mängimine?

Tegime põnniga hiljuti ühe eksperimendi, mille kohta ema küsis pilte vaadates: “Mis see on? Ah et söök, jah?”.

Alustame algusest. Kuskil välismaises blogis leidsin sellise idee: panna väikesed plastmassloomad tarretise sisse ja lasta lapsel neid sealt välja kaevata. Nagu väikesed arheoloogid :) Tema oli küll terve koogivormi tarretist täis valanud, kuid mina piirdusin väiksemat sorti salatikarbiga. Ja sellest tulenevalt olid ka loomakesed üllatusmuna omad. Me ei ole põnnile veel üllatusmune ostnud ja loodetavasti niipea ei pea ka, kuid viimane kord ema juures meie lapsepõlve kaste revideerides leidsin karbikese, mis oli neid väikeseid elukaid täis. Põnn on omad lemmikud sealt välja sorteerinud – nt matrjoška tüüpi mõmmi, mille sees veel üks mõmmi ja selle sees järgmine. Ja teine lemmik on kiikuv papagoi. Ta ei oska ise seda kiigele panna ja nii käib minu käest nõudmas ja siis muudkui seletab: “linn! kaaga!”.

01_jaan4

Tagasi tarretise juurde. Juba mõnda aega tunnen, et põnnile oleks rohkem sensoorset tegevust vaja. Liivakast on lumekuhja all ja toas nagu miskit muud ei ole, mida saaks katsuda ja avastada. Vesi ehk ainult. Aga miskit oleks lisaks vaja. Näpuvärvide ja soolataignaga tegelemine on näidanud, et põnn kardab uusi materjale katsuda. Tal võtab see harjumine ikka parajalt aega ja alguses on väga häiritud kui käsi millegagi koos. Sellest siis see tarretise idee. No ja mulle on arheoloogia alati põnev tundunud ja mulle nii meeldis idee midagi välja kaevata. Kui põnn suuremaks saab ja matsu rohkem jagab, siis tahaks “päris” väljakaevamisi teha ja millegi sisse dinosauruse mune ja konte peita :) Igatahes esimesed minutid tarretisega möödusid lihtsalt seda põrnitsedes. Kuna ma teadsin, ette, et nii lihtsalt see meil ei lähe, et ta oleks nõus oma sõrme sinna sisse pistma, siis olin tarretanud ka tema lemmiku üllatusmuna-mõmmi. Natuke ma pidin kaevamist ette näitama, kuid lõpuks oli ta nõus seda ollust sõrmega puutuma. Lõpuks ka sõrme sisse pistma. Sealt edasi läks juba ludinal :)

01_jaan5

Suhu ta midagi ei toppinud. Korra tahtis proovida, tõstis suu juurde ja vaatas küsivalt minu poole. Raputasin pead ja rohkem me sel teemal ei peatunud. Põhimõtteliselt on tarretis siiski söödav asi ja ei oleks midagi traagilist juhtunud kui ta oleks ka söönud, kuid ma ei taha, et tal tekiks ettekujutus, et kunsti- ja meisterdusnurgas võiks asju suhu toppida. Järgmine kord ei pruugi ju enam nii süütu aine olla.

Aga söögiga mängimine? Njah. Minu seisukoht on, et teatud piirides on see siiski ok. Kui mul on valida, kas sellist väljakaevamismängu mängida tarretisega või mõne keemilise silikoonilaadse ainega, siis lapse tervisest lähtudes on see ju ohutum? Või siis soolatainas (jahu+vesi+sool = kõik toiduained) vs keemilised voolimissegud, siis nii lapsele kui loodusele on kokkuvõttes ohutum toiduga mängimine. Ja kui me sõelume mannat ja ma pärast korjan kõik kokku ja järgmine kord kasutame sedasama segu, siis see ei ole ju ka suur patt?

Ja rahustuseks – järgmised kaks päeva sõi põnn lõunaks sülti, kugistas kõik peatumata alla ja ei hakanud käsi sisse toppima :) Küll jäeti juurviljad alles, aga see on juba teine teema…

Advertisements

Meie esimene Montessori tund!

Sattusin Selveris värvilise liiva ja pudelite komplekti peale, mis soodukaga müügis (3 eur, täishind ka suht soodne – 4). Kuna põnniga oli nagunii plaanis ühel hetkel ette võtta Montessori stiilis kuivainete valamise-tõstmise-sõelumise jne tunnid, siis ei kahelnud selle komplekti ostmisel pikalt, eriti kuna seal oli 4 erineva kujuga plastist pudelit ja sobiva suurusega lehter. Esialgu alustasime mannaga ja värvilise liiva panin ootele selleks ajaks kui manna peaks igavaks muutuma. Manna on selles mõttes parem, et värvilise liiva puhul oleks segajaid palju ja põnn ei keskenduks enam tegevusele endale.

dets_111

Tegevust jagus meil umbes 20 minutiks, siis hakkas tähelepanu mujale minema. Alustuseks näitasin põnnile ette, mida temalt ootan. Siis andsin lusika põnnile ja edasi tegutses ta juba ise. Vahepeal näitasin, kuidas pudel kaussi tühjaks kallata ja lehter tagasi panna. Need tegevused olid isegi põnevamad kui kühveldamine:)

Segadus kõige suurem ei olnud, ainult veidi läks põrandale.

P.S. Tegevus peaks toimuma vasakult paremale, kuna meie kultuuris on see kirjutamise suund. Üks varane seoste loomise koht.

Väikesele kokale

Ühel õhtul viltisime põnnile mõned köögi- ja puuviljad mängimiseks. Kokkamine on meil juba mõnda aega huvipakkuv mäng. Algas sellest, et lusikaga võeti potist kujuteldavat toitu ja söödeti mänguloomi ja nukke. Siis järgnes kõikmõeldavatest topsidest jootmine. Nüüd on uus mäng kastanimunade lusikaga potist kaussi tõstmine ja vastupidi – ehtne Montessori harjutus, ainult ta leiutas selle ise. Montessori järgi oleks õige see kui ta teeks seda paremalt vasakule (nagu kirjutamine). Olen üritanud teda veidi suunata ka nii tegema, kuid minu sekkumine tekitab pigem protesti ja katkestab mängu. Vahelduseks olen kastanimunade asemele pannud ka värvilisi pom-pome (ei tea eestikeelset vastet, tupsukesed?). Kui ühest anumast teise tõstmine ära tüütab, siis uueks katsumuseks võetakse eesmärk transportida ese lusikal lähima näljaseni.

 dets_022v

Uued köögiviljad võeti kiirelt omaks ja hoolega tõstetakse neid lusikaga potist kaussi ja mujale. Nöx vaatas minu viltimist kõrvalt ja otsustas ka kätt proovida – tulemuseks oli õunauss (küll suurem kui õun ise, aga kes seda ikka jälgib).

dets_021v

Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!

Ehk meie esimesed katsetused soolataignaga mängimisel. Katsetasin keetmata soolataigna retsepti sellest blogist. Tegin poole väiksema koguse, kuid ikka tuli meie jaoks palju. See kogus on mõttekas ilmselt siis teha kui tegu juba vanemate ja kogenenumate lastega. Meie põnni jaoks oli tegu väga uue materjaliga ja piisas paarist kolmest pallist, mida siis katsuda ja uurida.

dets_012

Inglise keelt mitteoskajatele retsept: 1 tass jahu, 1 tass soola, 1 tass vett, 1 tl toiduõli. Sega kuivad ja lisa märjad. Mulle tundus, et vett sai palju ja lisasin kuivaineid seni kuni taigen enam näppude külge kinni ei jäänud. Peale mängimist panin karbiga külmkappi ja uuesti kasutusele võttes tuli veel jahu lisada.

dets_013

Mida siis tegime? Esialgu katsus põnn taigent niisama. Mina veeretasin pallikesi. Kuna ta ise kippus taignapalli lihtsalt käes hoidma, siis otsisin kapist mõned spagetid ja hakkasin neid palli sisse torkama. Selle tegevusega tuli põnn kaasa – ühes käes hoidis “oma palli” ja teise käega siis torkis spagette minu palli sisse :) Oma pallist ta ei loobunud.

Ülejärgmisel korral alustasime jälle palja taignaga. Näitasin kuidas käega peale surudes saab palli lapikuks teha. See talle meeldis ja tegi hea meelega plönne. Ise pallikeste tegemiseni läheb  meil veel ilmselt aega.

dets_014

Sattusin ka sellisele lehele, kus jagatakse näpunäiteid, millest voolimisel alustada. Peamine soovitus – igasugused vormid ja taignarullid on küll lahedad, kuid alustada tuleks alati paljast taignast ja harjutada pigistamist, lömastamist, kuulide ja vorstikeste rullimist. Arendab nii peenmotoorikat kui ka koordinatsiooni. Last tuleks julgustada kasutama mõlemat kätt. Kõigest täpsemalt võite lugeda artiklist endast. Niipalju võin lisada, et peenikeste spagettide laua pealt sõrmede vahele saamine on 1,5 aastasele ka paras väljakutse :)

dets_011

Pildil on kilpkonn (“nänn”), keda põnn aitas lõikelaua ääre pealt maha ja siis jälle peale ronida. Nalja peab ka ju saama!

Automänguasjad

Tõdesin meie tänasel pikal autosõidul, et meie automänguasjade arsenal vajaks uuendamist. Siit ka minu väike abipalve meie blogi lugejatele – soovitage paeluvaid, huvitavaid, lõbustavaid, rahustavaid mänguasju alla kaheaastasele! Ja just autos kasutamiseks, st ei tohiks olla liiga suured, et laps ei saa süles hoida jne. Mida täpsem soovitus, seda parem.

Tänan juba ette!