09.05.2017

Advertisements

Tabasalu looduspark

Mõned pildikesed ühelt meie pühapäevaselt piknikujalutuskäigult Tabasalu loodusparki. See on selline mõnusalt mitmekesine loodusrada, kus saab imetleda meie Põhja-Eesti pankrannikut nii alt kui ülevalt. Meie pere lemmikkoht on pikk-pikk kivitrepp pankrannikult alla mere äärde – kes kirub, et astmeid palju ja kes lihtsalt rõõmus, et nii palju ronida saab :) Eriti meeldib mulle trepi ümbrus, mis on mõnusalt metsistunud ja sammaldunud.

Kõrvemaal kanarbikuotsingutel

Ühel ilusal augustilõpulaupäeval seadsime sammud teele Kõrvemaale Jussi kanarbikuväljadele. Eesmärgiks oli püüda fotokaamerasse imeilusad õitsvad kanarbikuväljad. Oma kurvastuseks pidime tõdema, et olime veidi hiljaks jäänud. Õitsvaid kanarbikke küll leidus, kuid enamasti viludamates kohtades metsa all. Välja peal olid kanarbikud oma õitsemisega lõpusirgele jõudmas ja värvide mäng jäi oodatust tagasihoidlikumaks. Siiski võime matka edukaks lugeda – nägime konna ja sisalikku, kümneid mesilasi kanarbikuõitel maiustamas, põnn sõi pohli ja nautis muidu loodust.

Alumised pildid on Nöxi tehtud, ülemine minu.

Aurora borealis

ehk põhjamaa tuled, ehk virmalised.

Just päev enne naistepäeva oli maale jõudnud uus ports laetud osakesi päikeselt, mis maa atmosfääri osakestega põrkudes tekitavad väga nauditavaid valgusmänge, virmalisi. Seekord oli ennustuste järgi osakesi nii palju maa poole saadetud, et need isegi Eestis nähtavaid virmalisi võiks põhjustada. Veidi närisin kodus küüsi, kuid siiski sai jahikihk minust jagu ning nii saigi õhtul suund Türisalu pangale seatud. Hiljem sain küll aru, et tegemist ei ole kõige parema kohaga virmaliste jahiks. Suurim probleem on tohutu valgusreostus, mis sealset rannikut palistab. Tolle õhtu suurimaks reostajaks oli suur juustukera taevas. Kuu! Hoolimata sellest sai siiski miskid aimatavad rohelised jutikesed sensorile püütud. Ei ole küll nii värvikirevad kui filmides ja ajakirjade klantspaberil, kuid siiski täitsa esimesed virmalised mida tabanud/näinud olen.

Naistepäevaks lubas ennustus veelgi tugevamat tormi maa atmosfääris. Aga ainus, mis paranenud oli, oli uudistajate hulk pangal. Kahjuks virmalisi sel õhtul ei näidatud.

Karge udune hommik …

Hei, alustaks seda värki siin siis ühe uduse hommikuse tervitusega Tudu järve kallastelt. Tegelikult lugu sai alguse juba eelmine õhtu kui peale väikseid ekslemisi õige majake järve äärest üles sai leitud. Kohale jõudnuna viskas pool seltskonnast seljakotid seljast ning tõttasid õõtsuva kai peale päeva viimaseid punaseid kiiri püüdma. Teine pool seltskonnast tegi kaldal lihtsalt sooja. Väidetavalt mõistatasid (välja küll ei mõelnud), mida see esimene pool nendes viimastes kiirtes nii erilist näeb.

Viimaste kiirte püüdmine sellisel mitte väga praktilisel moel maksis muidugi kohe ka kätte. See tähendas, et maja tuli ette valmistada täielikus pimeduses. Seda romantilisem oli vaadata, kuidas majast tuli suitsu kõigist muudest aukudest ja pragudest, peale korstna. Õnneks siiski lõpetas tareke pirtsutamise enne meie kannatuse katkemist. Ja sai nii sooja, peavarju, kõhutäidet ja vaimu tervistamist.

Kui on, et keegi pole veel juhtunud pilkases pimeduses, paari küünla valgel, lauamänge mängima, siis soovitan soojalt. Hoopis teine ja palju müstilisem elamus. Õnneks ei mänginud zombie mänge.

Kuid see kõik oli ainult eelmäng hommikule, põhiatraktsioonile. Äratuskellad olid seatud plärisema enne päikesetõusu. Kohusetruult nad seda ka tegid. Muideks oma nii mõne eluaasta jooksul ei ole mul õnnestunud veel sellises pimeduses magada, ei olnud mingit vahet, kas silmad on kinni või lahti, nähtavus oli täpselt sama.

Põhiatraktsioonist räägivad pildid rohkem. Oli udu, oli kaste, oli täielik tuulevaikus, oli peegel järvepinnal, oli matk ümber järve, oli kuldne päikesetõus, oli palju klõpse metsavaikuses kajamas, oli mõnus, oli tore.