09.05.2017

Advertisements

Lumine aed

Panen siia Riina rõõmuks mõned pildid mu selleaastastest aiauustulnukatest – kõrrelistest. Nad on veel väga  nirud, kuid sain kinnitust, et talvises aias tõelised pilgupüüdjad. Ikka istud toas istudes selle ühe kõrretuti välja ja vaatad selle tuules õõtsumist. Ootan huviga kui palju võimsust nad järgmisel aastal juurde võtavad. Igal juhul tahaks neid rohkematesse kohtadesse istutada, sest talvel on nad tõesti imeilusad.

Hiina siidpööris:

nov_aed_012_v

nov_aed_014_v

Jõhv-stepirohi:

nov_aed_016_v

Veel siidpöörist:

nov_aed_017_v

nov_aed_018_v

Kahjuks on taust veel kehvake. Loodetavasti saame selle võrkaia ka lähiaastatel välja vahetatud.

nov_aed_019_v

Ja üks talvine hortensia ka.

nov_aed_015_v

Rehetoa tööjärg – ikka see lubikrohv ja veidi parketijuttu ka

Praeguse seisuga on rehetoa vundament ilusti kaks korda krohvitud. Võttis omajagu aega, sest kuivamisaeg on pikk.

nov_remont_030_v

See aparaat seal aitas vundamendi osa ühekõrguseks ajada, sest plaanime sinna laua peale panna. Otsustasime laua kasuks, sest ilma lauata variandi puhul oleks oht murenemisele suurem, sest sellises kohas oleks neil nurkadel korralik tamp peal.

nov_remont_031_v

Üleval olid põhjapoolse toa pildid, nüüd aga lõunapoolne tuba. Enne ei saanud aru, kui väikesed need toad on. Kui aga krohv peale sai, muutusid nad nagu üleöö kohe pisemaks. Loogiliselt võttes ju lisandus mõni millimeeter, kuid visuaalselt muutis pilti palju. Mul tekkis kohe hirm, kuidas me oma kraami neisse tubadesse ära mahutame? Hiljem ehk ei olegi hullu aga kuidagi on vaja üle elada ka see aeg kui teine majapool remondis on ja me ise neis kahes toas pesitsema peame.

nov_remont_034_v

nov_remont_036_v

Krohv on altis pragunema. Siin näide. Antud kohas pole sellest probleemi, sest jääb laua alla. Eks Nöx täitis hiljem neid vahesid ka. Peab väga hoolikas olema, et kiht liiga paks ei tuleks, siis on praod kohe platsis.

nov_remont_037_v

Uus töö – parketipanek. Nöx leidis kuulutuse kaudu tegelase, kes müüs nõukaaegset tammeparketti. Soodne-moodne või midagi sellist. Igatahes lõi silmad põlema ja sõit Tartusse, koorem peal, autonina püsti ja vudinal koju tagasi. Umbes selline kuhil ootab nüüd mahapanemist. Esimese sorteerimise tulemus andis teada, et parkett on kolmes eri mõõdus. Õnneks paksus on kõigil sama aga nüüd on vaja kolme ruumi vahel seda segadust kompunnida.

nov_remont_024_v

Väike küsimus nüüd on, et kas vanasse rehielamusse selline uhke tammeparkett sobiks, aga mis sa ikka teed. Hinnavahe on korralik. Parkett ise on äge ja aus materjal. Lauda me sinna majaosasse ei oleks saanud põrandakütte tõttu panna nagunii. (Ja siis muidugi see küsimus, et kas põrandaküte  vanasse rehielamusse sobib? :P ) Ja et asi ikka korralikult üle võlli oleks, otsustasime selle krempli kalasabasse laduda. Esimene riba vetsu ette on laotud, parketipakid raskuseks peal. Lapsed konstanteerisid fakti, et vetsus käimine on nüüd läbi labürindi.

Brigadir käib õhtuti tööd üle vaatamas ja ühtlasi ka magamas. Tule on heaks kiitnud!

nov_remont_033_v

Millest siis see vaikus nüüd?

Pole ammu siia kirjutanud ja väga nagu põhjust pole ka olnud. Tööd maja peal seisid mitmel põhjusel. Esimene – sest Nöx sattus haiglasse ja veetis seal 11 päeva, esialgu raamatuid lugedes, peale arvuti viimist kes-teab-mida-tehes. Eks ta veidi asjalik oli ka ikka, näiteks õppis Scetchupi paremini kasutama ja joonistas meie köögimööbli plaani. Õhtul minu külaskäigu ajal oli esimene demo. Öösel lapsi magama pannes sain smsi, et kas saan pärast skaipi tulla, tal veel demomist. Siis juba istusime mõlemad arvutite taga ja mina vaatasin läbi skaibi tema ekraanile, mida ta juurde on joonistanud. Kes veel aru ei saanud, siis Nöx plaanib mööbli jälle ise teha. Kuuri all leiduvast. Ma siis olen päkapikkude esindaja, kes üritab hiiglastele meelde tuletada, et ka meie tahame igale poole ulatuda :) Kuigi aegajalt tuletab hiiglane päkapikule meelde, et kui sa sinna tahaseina riiulit tahad, siis sa ei ulatu, sest see nii sügav. Õnneks on kogu selle asjaga veel aega seedida, sest mööblit ei hakka enne ehitama kui ise juba sees oleme. Aga seda “küll on aega” asja mõtlesin ma ka vannitoa värvi, köögi värvi, köögi tapeedi jne puhul ja ikka lõpuks jäin hilja peale oma otsustamistega.

Teine põhjus, miks maja peal tööd seisid, on need “toredad” maakütte mehed, kes juba mitu nädalat majatagust üles kaevavad. Tulid mitu-mitu nädalat tagasi tehnikaga peale, kaevasid 10 meetrit ja siis leidsid, et jõudlus ei ole piisav. Siis oodati nädal aega ülemust Soomest, et otsustada mida edasi teha. Siiamaani otsustavad – vist katsetasid vahepeal millegi muuga ka, Nöx teab täpsemalt, nad haiglasoleku ajal suhtlesid. Igatahes tohutu venitamine käib. Nüüd järgmine tärmin on, et uuel nädalal…

Tegin telefoniga sellest kraavist mõned pildid ka. Ega jah, maapind ei ole kergete killast, kuid kus Eestis  paekaldapealsel see olekski?

DSC_0027b DSC_0030b DSC_0032b

Veidike on edasiliikumist ka olnud. Enne kui Nöx haiglasse sattus, käisime ja ostsime köögitehnika ära. See oli üks keeruline tegevus ja mul oli hirm, et ei saagi otsusele. Õnneks siiski oli õige ruttu mõlemal tüdimus peal kogu sellest virvarrist ja ostsime lihtsalt midagi ära. Veidi jälgisime ka sooduspakkumisi. Käisime Mustamäe Euronicsus ja seal hinnatase aegajalt kuu lõpus mõned näidised alla. Pliidiplaadi näiteks võtsimegi nii, kubu ka ja võibolla oli veel midagi. Pliit tuleb induktsioon ja seetõttu vajab pottide-pannide kollektsioon selle pilguga üle vaatamist, mis seal pliidil tööle hakkaks. Õnneks nad ei ole mul teab mis väärtuslikud ega kalli raha eest ostetud. Enamus potte vist ongi ema pärandus, ehk siis sellised, mille tema välja viskas kui endale head potid ostis :) Nüüd siis on minu aeg häid potte osta.

Ahjuga oli kõige keerulisem. Nöx unistas retro stiilis ahjust, kuid pidime kahetsusega tõdema, et neid tehakse funktsioonide mõttes väga lihtsaid. Mina nägin vaimusilmas ette roostevaba ahju ja õnneks Nöxile hakks ka see variant meeldima :) Kui me nüüd poes midagi ära ei vussinud, siis meie ahi peaks olema pürolüüsiga, kiirkuumutusega, pöördõhuga (et saaks mitut plaaditäit piparkooke küpsetada) ja vist olid teleskoopsiinid ka.

Nõudeka puhul jälgisime laiust, mürataset ja energiakulu. Külmiku puhul energiataset ja suurust. Pesumasina ostsime kaks ühes kuivatiga – LG-l tuli eelmisel aastal mingi uuel tehnoloogial põhinev versioon välja ja sellel ei pidanud olema neid puudusi, mis muidu 2in1 pesumasinatel on. Eks näis. Ma pikemalt tehnikast ei heieta, ei tea, kas keegi üldse lugemisega nii kaugele jõuab?

Looritegu

Kaalusin pikalt, kas kanda loori või mitte. Üheltpoolt oli suur soov eriline soeng teha (puhevil ja kaunistustega), kuid see oleks välistanud loori kasutamise. Samas – pulm on ainus sündmus elus, kui on “lubatud” loori kanda ja kui see hetk mööda lasta, siis enam nagu ei tulegi võimalust. Küll aga tuleb uhke soengu võimalusi. Nii siis langeski kaalukauss loori kasuks.

loor_001

Peale mõningast netis surfamist jõudsin järeldusele, et Eestist ei ole mul mõtet loori otsida (kleit pidi ju 1920ndate stiilis tulema). Netist tellimine tundus keeruline (kuigi kleidi lõpuks ikka tellisin USAst) ja ega seal ka soodsaid variante ei leidunud. Minu kujutluses pidi loori stiil olema nn Juliet Cap ja sellised ei ole kuigi odavad. Mis siis muud kui tuli ise tegema hakata.

loor_002

Kõige keerulisem oli looritülli leidmie ja vahepeal oli mul juba ahastus peal, et jääbki loor tegemata. Kammisin kõikvõimalikud kangapoed läbi ja sellist mõnusalt pehmelt langevat loorikangast lihtsalt ei olnud. Miskipärast eelistatakse seda kõva ja jäika ma-ei-teagi-mis-nimega kangast. Lõpuks näkkas õnn ja leidsin vastava suurusega tüki  ja õiget värvi (mitte kriitvalge) Abakhani kangarestide kastist. Müüja veel pobises hinda otsides, et see miski uus kangas neil (vist oli looriviskoos vms). Samast poest valisin ka sobiva pitsi ja võisingi rõõmsalt kodu poole suunduda.

Järgmine peavalu oli loori tegemise alustamine. Ei teadnud täpselt, kus pihta hakata ja küsimusi oli palju, sest pika googeldamise peale ma ei suutnud vastavat looritegemise õpetust välja võluda. Suur küsimus oli näiteks loori kuju – kas see on ovaalne või mingi muu kujuga? Kuidas moodustada nn mütsikese osa, et see ka peas püsiks? Lõpuks hakkasin lihtsalt otsast pihta. Lõikasin pitsi kangast vastava kujuga tükid välja ja kinnitasin need peitpistetega loori ühe ääre keskele. Siis hakkasin lihtsalt katsetamise teel mütsikest vormima. Ja lõpuks lihtsalt lõikasin loori otsad kaarde (alumine osa tuli siis nagu ovaal, ülemises ma enam kindel ei ole, sest see oli lõikamise hetkel valmis).

loor_003

Kuna pits üksinda tundus Juliet Capi kohta veel ikka veidi lahja, siis otsisin ka lisakaunistusi, soovitavalt pärlitega. Lindexist leidsin pärlitest kaelakee, millel oli keskel elevandiluuvärvi lill. Haarasin kaks kaasa, et ehk annab neist mingi peaehte kokku monteerida. Sobivate juuksepannalde tooriku leidmine oli isegi keerulisem, kuid lõpuks nad kuskilt pudipadipoest ikka leidsin. Esialgne mõte oli pärlikee osa lillede küljest ära lõigata ja kasutada ainult lilli, kuid kodus proovides tundus, et ka kee võiks efekti juurde anda. Nii siis liimisingi  lille taha juukseklambri, pärlikee panin teisest otsast klambri külge rippuma ja suhteliselt väikese tegemise (küll mitte otsimise) vaevaga saingi omale peaehte. Küll aga ei olnud ma viimse hetkeni kindel, kas neid ikka kasutan, veidi uhkevõitu tundusid :) Enne pulmi riietades aga aitasid sõbrannad otsustada ja nii mu külalised nägidki “täiskaunistustega” pruuti.

loor_004

Üldiselt jäin oma looriga ülirahule, kuid uuesti tehes leiutaks veidi kindlama kinnitusviisi. Nimelt ei tulnud ma selle peale, et õnnitlemise ajal kui kõik mind kallistama hakkavad, siis nad patsutavad seljale, ehk kisuvad sellega ka loori alla. Õnneks midagi traagilist sellest ei olnud, lihtsalt loor vajus veidi rohkem kuklasse kui ta oleks pidanud.

loor_005

Ja lisaks väike kollaaž piltidest kui loor mul peas…

nokitsemised

    Ja veidi ka selle looristiili ajaloolist tausta (pildid internetiavarustest):

nokitsemised1

Meie isetehtud pulmad

Sellest on nüüd mõnda aega möödas, et võiks ju miskit kirja panna enne kui meelest läeb :) Nagu meil enamuste asjadega kombeks, siis ka pulmade puhul järgisime printsiipi – võimalikult palju teeme ise. Üks tegur on muidugi raha kokkuhoid, kuid peamine motivaator on ikka isetegemise rõõm!

Oma talvepulma ettevalmistustega alustasime juba suvel. Meie jaoks “juba” kuigi tean, et paljud alustavad pulmade planeerimist juba aasta või rohkem varem. Kuna mul oli soov kanda 1920-ndate stiilis kleiti, siis lähtusime ka muude valikute puhul nn esimese vabariigi ajast. No tegelikult oli mu suur unistus swingorkester ja    jazzurütmid, kuid andsin endale aru, et sellised unistused ei mahu eelarvesse. Saaks panna mahtuma, kuid selliste ohvritega, millega ma nõus ei oleks. Ja nii läkski käiku Nöxi soov – lõõtsamees ja rahvalikud tantsud. 20ndate swingi pulm muutus 20ndate talupojapulmaks :)

Edaspidi ammutasime inspiratsiooni vanadest Eesti pulmakommetest. Näiteks oli tore avastada, et vanad eestlased pidasidki pulmi talvel (viimane piir oli veebruar), sest siis ei olnud enam põllutöid, mis segaks mitmepäevaseid pidustusi. Samuti olid talud talvel jõukamal järjel. Igati loogiline ju. No ja kes see talvel lõikelilli kinkis ja saali nendega kaunistas? Siit tuli ka minu otsus, et lilleseaded tulevad kuivatatud lilledest. Ja külalistele edastamise palve lillede asemel kinkida pudel veinimärjukest. Teine põhjus oli ka selles, et ma ei ole suur lõikelille fänn, eriti kui neid on palju erinevaid ja suures koguses ja ei jagu õigeid vaase ja eksponeerimise kohti. Lisaks oleks tekkinud transpordiprobleem, ilmselt ei oleks lilled reisi koju üle elanud. Aga veini naudime senimaani.

pulmakaunistused

Niisis laua- ja saalikaunistused. Mulle väga meeldivad lavendlikimbud, kuid tegime jälle muganduse ja eestindasime lavendli kanarbikuks. Kanarbik oli ka meie Kõrvemaa retke üks salajasi eesmärke. Igale lauale tuli klaaspurgi sisse pitsiga seotud kanarbikukimp. Samal eesmärgil sai Nöxi vanemaid ka informeeritud, et meil on vaja viljakimpe. Leiutasime miski vabanduse, sest ega me ei julgenud ju pulmadest enne rääkida kui avaldused sisse antud. Lõpuks muidugi piisas laudadele kanarbikust ja klaaspurkides olevatest küünaldest ja viljakimbud lauakaunistusena käiku ei läinud. Küll aga tuli neist väga vahva autokaunistus! Nöx ja co reede õhtul saunas punusid. Päev enne pulmi :) Ja kogu see viljavärk oli väga öko, sest läks hiljem metsanotsudele söögiks.

_MG_1056

Kuna meie peopaik elas omadega veel meie sünnihetkes ja nägi üsna trööstitu välja, siis ma murdsin pikalt pead, kuidas saali vähegi helgemaks teha. Lõplik lahendus – meetrite viisi katteloori laes – oli mulle päris meeltmööda. Kuigi pildid (välguga) tuli kohutavad ja neid ma siia ei pane. Loodetavasti külaliste silmis nägi asi ikka sama ilus välja kui minu mälestustes :)

Varsti kirjutan jälle. Sest kogu selle eelneva romaani mõte on jõuda mu looritegemiseni, mille üle ma eriliselt uhke olen :)

* ükski selle postituse piltidest ei ole meie tehtud *

Puhkus ehk ühe diivani uuestisünd

Nagu eestlastele kombeks, võetakse puhkust ikka selleks et tööd teha. Nii möödus ka minu sellesuvine puhkus.

Eellugu: Nimelt mõnda ega tagasi sai koju veetud üks ägedalt vana tigudiivan. Väga kena ja täitsa korralik, originaalkangas peal ja puha. Algul pidasid diivani tehnilised sõlmed kenasti vastu, aga nii umbes pool aastat enne remonti hakkasid siin-seal väsimuse märgid ilmnema. Tekkisid väikesed lohud ja vedrud hakkasid istumise all tunda andma. Aeg-ajalt pudises veidi sodi põrandale jne jne. Valida oli kahe otsuse vahel – kas lasta kellelgi ära parandada või teha seda ise. Nujah, tegelikult see esimene siiski ei olnud valikus :).

Esimene ülesanne: Ülesandega tutvumine. Mõned raamatud raamatukogust, internet, foorumid. Lihtne see ülesanne just ei tundunud, miskit kontimurdvat samuti mitte. Üpris täpsed kirjeldused ja joonised olid olemas. Niimoodi julgust kogununa sai edasi tegutsema hakatud.

Teine ülessanne: Transport töökotta ja töökoja sisse seadmine. Transpordi osas sai mindud tagasi nõukaaega, mil auto katusel veeti isegi suuremaid asju kui diivan. Nii sai ka meie diivan Saaremaale töökotta veetud. Prügikottidesse pakitult auto katusel. Ilmselgelt olime sellist transpordiviisi vähe kasutanud, millest ka puudulikud pakkimiskogemused. Nimelt ei pidanud õhukesed lapendavad prügikotid isegi kolmadikku teekonnast vastu. Vigade parandus sai tehtud praami peal, kus sai uued kotid peale tõmmatud ning seekord lapendavad otsad ka teibiga korralikult kinni pandud. Tulemus oli ideaalne. Viimane kolmandik ei jätnud uuele pakkeviisile mingitki märki. Töökoja sisse seadmine käis lihtsalt – garaaž tühjaks, valgustus üles ja töölaud keset põrandat.

Kolmas ülesanne: Polstri lahti harutamine. Tegemist oli esimese ülesandega, millel oli ka otsene seos tulemusega. Nimelt kuna diivani üks väärtustest on selle originaalkate, siis tuli riie eemaldada väga ettevaatlikult. Ja kuna töö oli jätkuvalt võõras, sai ka kõik õmblused ja sõlmed ja kihid rahulikult lahti võetud ja märkmeid tehtud. Pilte sai ka päris palju tehtud, kõik ikka selleks, et hiljem küsimuste tekkides kusagilt spikerdada oleks. Piltidega läks üks asi küll väga nihu. Nimelt jäi tegemata vast kõige olulisem foto, pilt originaalist. Ja eks igasugu originaali mõõdud oleksid ka hiljem veidi abiks olnud.

Neljas ülesanne: Materjalide otsimine. Erinevaid materjale kulub tigudiivanisse päris omajagu. Kotiriiet (džuudiriie) 3 kihti, vedrude sidumisnööri kulus 1.5 rulli, õmblusniiti kulus ca 0.5 rulli, meriheina ca 5.5 kilo, vatiini (vati asemel), vastavalt vajadusele ports vedrusid ka, lisaks veel tööriistu. Äärmiselt suur ja kõver nõel ja äärmiselt pikk ja kahest otsast terav nõel. Kuna Tallinnast minekuga oli väga kiire, jäi materjali leidmise lootus Kuressaarele. Esimesena sai sammud seatud kangapoodi. Peale pikka otsimist õnnestus kotiriiet isegi leida, kuid hind ca 12 raha per meeter ei olnud  just rõõmustav. Niisiis tagasi otsingumootori manu. Peale kaelamurdvat googeldamist õnnestus Betty’l leida ideaalne koht. Pehmemööbli pood/töökoda Welcomest, kes kodulehel lubasid lahkesti ka vajadusel konsulteerida. Kohale jõudes peamist tigudiivanite taastamise spetsialisti kahjuks kohal ei olnud. Sellest olenemata sai siiski esimene hulk materjali ära toodud, et saaks tööd jätkata. Ja kotiriide meeter oli neil ca 3x odavam kui kangapoes :). Ja ette rutates võib öelda, et ei jäänud see viimaseks korraks seda toredat töökoda külastada.

Viies ülesanne: uus põhjariie ja vedrud. Põhjariide paneku juures ei olnud miskit keerulist. Riie põhja traatraamistiku peale laiali laotada ja servad klambritega raami külge kinni lasta. Riide peale uued vedrud laiali laotada ja läbi riide alus traatide külge kinni õmmelda. Ja siis läks asi keeruliseks. Vedrud oli vaja ka ülevalt kinni siduda. Selleks olin teinud originaali pealt väga asjalikud joonised. Et mis nöör kust jookseb ja mitmenda vedru keeru külge seotakse jne jne. Sellest olenemata sai esimesed kaks rida vähemalt kolm korda uuesti lahti harutatud. Lihtsalt sellepärast, et ei teadnud õiget järjekorda, et milline nöör esimesena, milline teisena siduda. Töökoja konsultatsiooni käigus oli mainitud, et vedrude sidumisel tuleb jälgida, et need  esiservast väljapoole ulatuksid (tegelikult peab sama asja jälgima ka külgede puhul). Üldse võttis vedrude sidumine väga tublisti aega, sest siduda on vaja nii risti, piki kui ka mõlemaid diagonaale pidi. Kokku tekkis täitsa arvestatav ämblikuvõrk. Vedrude peale läks järgmine kiht kotiriiet, ning järjekordse näpunäite järgi veel lisaks täiendav katteriie (mingi vana mööbliriide tükk, näiteks sama diivani vana katteriie. Kui see just uuesti kasutusse ei lähe)

Kuues ülesanne: merirohu polster ja kanga alune polster. Katteriide peale läks siis esimene kiht mugavust, ehk merirohtu (kaasajal tehakse seda küll palmilehtedest). Selle lihtsamaks paigaldamiseks sai samuti näpunäiteid töökojast. Merirohu peale läks järgmine kiht kotiriiet. Selle kotiriide serva tuli õmmelda ka kant. Selline täistopitud ussi meenutav tugevam serv. See ongi just see, mis jätab mulje nagu diivani ülemine serv on alumisest väljaspool. Riide peale läks järgmine õhuke kiht merirohtu ja mille peale vatiin. Vatiini eesmärgiks ei ole mitte istumise pehmendamine, vaid see hoiab merirohtu katteriidest läbi tulemast.

Seitsmes ülesanne: Katteriie ja ilupaelad. Ei tea, kas riie oli pesemise käigus kokku tõmmanud või oli uus diivan nii palju suurem, aga riie ei tahtnud enam peale mahtuda. Ikka päris mitu sentimeetrit jäi puudu, naelutusruumist rääkimata. Tublisti jõu ja venitamistaktikat kasutades sai siiski riie peale veetud ja kinni naelutatud. Teha jäi veel ilupaelte külge õmblemine. Ja ei olnud seegi väga lihtne, ikka kord-paar sai algus uuesti lahti harutatud, enne kui õige piste sai leitud. Kui riie oli peale veetud, avaldus ka üks suur möödalaskmine. Nagu enne juba mainitud oli, oleks pidanud vedrude sidumise kuldreeglit ka külgede puhul jälgima, mida aga ma ei teinud. Nüüd ongi nii, et diivanil on istumisosa ja käetugede vahel paari cm pilu. Eks tuleb järgmist puhkust oodata, et see viga ära parandada.

Kokkuvõtteks: Sellest väikesest iluveast olenemata on diivan nüüd palju mugavam, enam ei torgi miskit istmikku (ja kõrgem ka, Bettyl ei ulatu jalad enam maha). Ja töö ise oli samuti päris põnev ja nuputamist vajav. Aega kulus koos leiutamiste, otsimiste ja ümber tegemistega umbes 10 päeva. Rahaline kulu oli ca 100 eur ja materjalide statistika on üleval pool juba loetletud.