Georgia reisikiri – päev 6. Hüvasti Georgia!

Valdavalt tegelesime suveniirijahiga. Ajud ja neerud on degusteeritud. Neerud olid turistide petteks osaliselt maksaga segatud (lihaekspert Nöx sai kohe aru). Ei tea nüüd mis head see peaks tegema? Ajud olid praetult täitsa mõnusad, hautatult (nagu ka menüüs olid) oleks vast liiga sültjas ja imal olnud.

Õhtul tegi Nöx ettevaatliku ettepaneku, et kui naised on liiga väsinud ja tüdinud, siis võtab ta üksi tee mäkke ette. Taas. Naised olid nõus. Nii viskaski Nöx kaamerakoti selga ja rühkis taas mäkke. Ausalt öelda oli ikka päris järsk ronimine küll. Eestis võiks vast võrrelda Kiviõli tuhamäe otsa ronimisega. Siin oli õnneks värskelt uus tee tehtud, et ronimine turistidele liiga raske ei oleks.

Ehitust on siin vanalinnas üldse väga palju näha praegu, kõik on veel pooleli. Kui see kõik valmis saab, siis on tegemist ühe väga kauni kantsiga. Hotelli perenaise sõnul käib kogu vanalinna renoveerimine valitsuse toel. Narikala ise suurem vaatamisväärsus ei ole, aga vaated linnale on lummavad. Ning ausalt, keset päeva ei tasu sinna ronida, õhtune pehme valgus on ikka miskit muud kui keskpäevane lagipähe lajatav päike.

Tagasiteel hüppas Nöx eilsest restost läbi ja haaras perele veidi söögipoolist kaasa =>

Eks pikem kokkuvõte tuleb kusagil veiniklaasi taga või nii, aga lühidalt: Georgia on äge, ütlemata kaunis ja mitmekesine, võib-olla kohati vast liiga ekstreemne, vähemalt meie, siledamaarahva jaoks.

Öösel lendame koju.

PS. Nii pakkisime veinid kaasa. Jah, veidi kõhe oli Tallinnas kohvrit lindilt maha tõsta ja avastada, et midagi punast tilgub. Terve autosõidu lasi Betty peast läbi nimekirja riietest, mis nüüd punase veini plekkide tõttu maha kanda tuleb (jah, taibu pakkis väärtuslikumad kleidid ja seelikud käsipagasisse, kuid siiski…). Õnneks kodus kohvrit lahti pakkides saime eestlaslikult rõõmustada, et seekord läks kellegi teise kohvris vein katki…

6. päeva galerii

This slideshow requires JavaScript.

Georgia reisikiri – päev 5. Tervitustega jahedalt maalt!

Hommikul oli kohe tunda, et miskit on teisiti, ei olnud palav. Täitsa tavaline Eesti suveilm – veits üle +20 (23..24) ja tuul puhus. Meile sobis ideaalselt, kohalikud aga otsisid kappidest jopesid. Kiire käik kirbukale tõestas, et on tõesti mõnusam ringi tatsata.

Peale lõunat tuli teha kiire hotelli vahetus, sest olime oma esimesest Tbilisi hotellist lahkudes broneerinud sama toa nendeks päevadeks kui planeerisime tagasi tulla. No ja ettemaks sai ka tehtud. Õnneks sai pererahvastega nii palju sebitud, et meile saadeti auto järgi. Ei oleks väga hästi ette kujutanud kogu kodinatega auklikel munakivi tänavatel uue hotelli poole sammumist :S

Varustatuna hotelli perenaise õpetussõnadega, võtsime takso ja sõitsime mäe otsa etnograafia/vabaõhu muuseumisse. Betty ei olnud takso mõttest kohe üldse vaimustunud, sest laste turvatoole neil ju ei ole ja sõidustiil annab ka kõvasti soovida. Siiski ei jäänud midagi üle, sest jalgsikäigu ulatuses oli linn juba läbi uuritud.

Imelikul kombel meie käest vabaõhumuuseumis piletiraha ei küsitud, ei küsitud kellegi teise käest ka. Võib-olla oli põhjuseks kontsert, mida seal peeti. Täpsemalt ei hakandu järgi ka pärima, põnev maa vajas uurimist. Kontsert oli igatahes kole. Tugeva gruusia aktsendiga 70’ndate rock’n roll ja 80’ndate eurodisko ja seda nii valjusti, et isegi paarsada meetrit eemal otsis käsi vaikselt volüümi nuppu. Õnneks see kaua ei kestnud ja umbes poole meie avastusretke peal lõpetati pidu ära. Teise poole ajal jäi põnn magama ja nii oli meilgi tublisti aega logelemiseks. Muuseum ise oli tore ja avastamist väärt. Palju vanu majakesi vanade sisustuselementidega. Äge.

Kui kõik majad oli läbi kolatud, otsisime kohta, kus jalga puhata seni, kuni põnn magab. Leidsime ühest varjulisest kohast vana pingi, mida grusiinide esivanemad kindlasti juba pikki aastaid olid kasutanud. Välimus oli juba selline, et sel pingil on ka paremaid päevi olnud. Algul pidas ka põhjamaalaste külmusele vastu. Kuid ühel hetkel käis siiski väga konkreetne praks ja kohe peale seda veel konkreetsem ragin. Ei pink on terve, vähemalt veel. Aga kellegil teisel sinna istuda enam ei soovitaks. See on see pink kohe sissepääsutee otsas paremat kätt, mingite viljapuude all. Välimuselt meenutab veits õunapuu tüve.

Jalutasime mäest alla ja kasutasime taas tarkust, mis varem taksojuhtide kohta oli saadud. Ütlesime sihtkoha ja summa kohe ära, ei jäänud ootama temapoolseid spekulatsioone ja muud sellist. Mõlemad taksojuhid olid võrdlemisi talutavad oma sõidustiili poolest ja Betty ei olnudki enam väga närvis.

Õhtusöögi kõrvale sai järgi proovitud vaadivein. Nagu on vaadiõlled, siin on ka vaadiveinid. Täitsa hea oli. 1 eur klaas või 5 eur’i 1.5 l kann. Mõistlik!

Ülaltoodu on Nöxi reisipäevikust, mis sai kirja pandud kui ma magasin. Ärgates lugesin kirjapanud üle ja no nii mõndagi jäi mainimata. Näiteks, kuidas me õhtusöögiks endale aknaaluse laua saime. Terve reisi ajal oli meil plaan, et laupäeva õhtul tahaks minna kuhugi restosse, süüa head gruusia toitu ja nautida kohalikku live muusikat. Küll aga hakkas reisi jooksul see plaan aina kahtlasem tunduma. Nimelt siin suitsetatakse igal pool ja väikese lapse juuresolek ei takista absoluudselt suitsu ette panemist. Alles see oli kui ka meie baarides-pubides oli õhk suitsuvinene, kuid juba on see meil ununenud ja võtame iseenesest mõistetavana, et lapsega saame suvalisse restosse sisse jalutada. Pidasime hosteli perenaisega nõu ja läksime õnne proovima. Ta arvas, et ühes kohas äkki isegi on eraldi mittesuitsetajate ala, et seal palju eurooplasi käimas. Elava muusika kriteeriumist loobusime, sest siis me ei olekski kohta leidnud (pealegi hoiatas perenaine, et nad laulavad päris valjusti ja see ei pruugi lapsele meeldida). Siiski selgus, et tema soovitatud kohas eraldi mittesuitsetamise ala ei olnud. Läksime järgmisse kohta ja vaatasime nõutult keset söögisaali ringi – päris mitu suitsu juba tossas. Lootusrikkalt paistis tühi laud avatud akna all (terrass oli kahjuks juba täis). Lähemale minnes nägime seal reserveeringu silti. Siis aga astus meie juurde teenindaja ja küsis, kas saab aidata. Kui me kurtsime, et otsime suitsuvaba kohta, siis ta viitas aknaalusele lauale. Meie imestuse peale, et see ju reserveeritud, rehmas ta käega, korjas sildi ära ja ütles midagi väikese lapse kohta :) Loomulikult möödus terve õhtusöök nii, et iga kord kui teenindaja tuli, oli tal vaja põnniga miilustada.

Üldse on põnn siin väga popp. Isegi mehed vaatavad kärusse ja naeratavad, mõni isegi lehvitab. Kuigi võõristavaid pilke kohtab ka, sest ega jalutuskäru ei ole siin tavaline vaatepilt. Tänavaehituses ei ole käru (ega ka ratastooliga) absoluutselt arvestatud. Näiteks peame käru tassima iga kord kui läheme jalakäijate tunnelisse. Hotelli lähedal on üks trepp, kus on kaldtee isegi olemas, kuid 99% ajast on selle üks punane auto kinni parkinud.

5. päeva galerii

This slideshow requires JavaScript.

Georgia reisikiri – päev 4. Tervitustega soojalt maalt!

Hommikusöögilaud oli koduses õhkkonnas ja rikkalik. Istusime lauas koos värske inglise abielupaariga, kes olid pulmareisil. Neil oli selja taga Türgi ja Aserbaidžaan (Eurovisiooni konsert samuti). Lahkele perenaisele olid eelmised eestlastest külalised kinkinud Vana Tallinna, mille ta eile õhtul meie saabumise puhul oli pere keskel lahti korkinud ja nüüd lahkelt teistelegi jagas. Meile, kui eeldatavalt selle kraamiga juba tuttavatele, ta seda ei
raisanud ja pakkus meile hoopis koduveini. “Grusiinid ei osta kunagi poest veini”, väitis ta. Inglased olid igatahes sellisest hommikunapsust šokeeritud (just see osa, et kange naps enne lõunat).

Olles eilsest karmist päevast veel väsinud, ootasime päeva kuumimad tunnid ära ja läksime siis välja varjulisi parke otsima.

Esimeses pargis, kuhu juhtusime, toimus mingi huvitav võõrasemade jagamine. Kohalikud mammid käisid ja kiskusid neid omale otse peenralt, koos juurtega ja suurte sülemitega. Suur oli meie imestus kui pargivahid välja ilmusid ja “lillevarastega” sõbralikult juttu puhusid. Kui siis pargivahid ise ka lilli noppima asusid, jõudsime järeldusele, et ju nende õitseaeg hakkas läbi saama ja neil oligi plaan lilled välja vahetada. Et las siis turumutikesed saavad ka oma noosi.

Külastasime ka kohalikku kirbukat, mis igasugu annaalide põhjal peaks toimuma ainult laupäeval ja pühapäeval. Toimus ka täna (reedel). Palju oli klassikalist nõukaaegset kirbuka träni. Mõned georgialikud leiud olid siiski ka. Tundub, agu nõelviltimine oleks Georgiast pärit, sest nende rahvuslikus stiilis käsitööesemed olid paljud vilditud. Nt vilditud nukud olid ühed peamised suveniirid.

Kaart näitas, et kohe kirbuka kõrval on ka resto, nime järgi otsustades täitsa georgiapärane. Astusime sisse. Olemasolevatesse laudadesse meid istuma ei tahetud lasta. Põnni pärast oleksin eelistanud just mõnda vaiksemat nurgakest. Aga ei, meile toodi eraldi laud ja pandi keset suurt ja inimtühja saali istuma. Lehitsesime menüü läbi. Tõusime püsti ja lahkusime. Kogu külastuse jooksul ei näinud ühtki naeratust ja tekkis kahtlus, kas oleme sinna üldse oodatud. Ilmselgelt oli see resto spetsialiseerunud gruppide teenindamisele ja kaks juhuslikku turisti ei väärinud nende külalislahkust. Ma ei ole tõesti veel nii tülpinud näoga teenindajat näinud…

Lonkisime näljastena edasi, piilusime sisse igast uksest, mis veidigi söögikohta meenutas, kuni ühe ukse pealt vaatas naeratav nägu vastu ja kutsus sisse. Meie pessimistlikud žestid lapsekäru suunas (kuna oli näha ainult väike ruum letiga, kust viis keerdtrepp teisele korrusele) hajutati kohe, aidati käru sisse ja nurga tagant avanes
suur ruum, privaatsete laudadega. Menüü oli päevinäinud aga oi kui huvitav. Alustades näiteks: “Valik ürte”, “Valik hapukurke” jalõpetades roogadega ajudest, neerudest, keelest. Palusime teenindajal näidata Georgia roogasid, mille peale ta läks väga elevile ja hakkas köögiga konsulteerides meile soovitusi jagama. Meie valituks osutusid praetud kala rohke sibula alla peidetud ja ahjuvormis liha/kartuli roog. Ühiseks jooneks võiks nimetada granaatõuna seemneid, mis olid leidnud tee mõlemasse rooga. Tõsiselt meeldiv ja maitsev elamus! Põnn kahjuks magas kõik selle maha. Kripeldama jäid vaid järgi proovimata neerud ja ajud. Tuleb tagasi minna :)

Kõhud täis, peesitasime Puškini pargis, kuniks põnn taas liikuma tahtis hakata. Plaan oli tõusta teletorni juurde mäkke, et nautida linnavaadet. Võtsime suuna miski rongi sarnase asjanduse poole, mis rahvast künka
otsa veab. Peatus oli poole nõlva peal, mis tähendas meile tublit ronimist. Põnn sai küll kärus chillida ja vastu võtta möödakäijate naeratusi :) Rongipeatusesse jõudes selgus tõsiasi, et miski siin linnas ei ole veel/enam töökorras (sama pettumus tabas meid gondlitega). Kuna äikesepilved olid kogunemas, siis võtsime suuna
hosteli poole. Kuigi Nöxi tõmbas ikka mäe poole…

Tee peal ostsime nosimiseks kirsse ja maasikaid. Hostelis neid süües pidime tõdema, et maasikahooaeg on siin läbi :( (kuna blogisse ilmub reisikiri hilinemisega, siis olgu märgitud, et reis toimus juuni esimestel päevadel). Väiksed piisad tulid juba tagasiteel, kuid korralik sadu lasi ennast veidi oodata. Hommikusöögilauas mainisid inglased, et siin on igal õhtul sadanud. Me ei ole päris sellist statistkat teinud, kuid pigem
kipub tõesti nii olema, et hommikud ja päevad on päikselised ning õhtud sajused. Muide, kuumus on siin ikka parajalt tappev.

Veidi veel statistikat. Seni oleme trehvanud:
4 lapsekäru kogu linna peale,
alla 10 mehe lühikestes pükstes (v.a. turistid),
3 jalgrattturit,
1 tervisejooksja,
0 Saabi.
Ca pooled naisteenindajad hakkavad põnni nunnutama – näiteks saime mänguasjapoes rahulikult põnnile suveniiri valida samal ajal kui müüja teda lõbustas :)
Kogu Tbilisi on üks suur ehitustanner. Ütleks, et pooled majad on tellingutega kaetud – stiilinäite leiate lisatud pildilt. Maja oma uhkuses on pigem erandlik (valdaval on agulimaju vanalinnas rohkem), kuid tellingud on igal pool samasugused.

Galeriid ei ole ega tule selle päeva kohta. Nöx oli laisk.

Georgia reisikiri – päev 3. Tervitustega taas Tbilisist!

Sissekanne Nöxi reisipäevikust: “- 3. päev algas 4:45 arusaamatu plärinaga telefonist. Hiilisin vaikselt hotellist välja, et mägedesse päikesetõusu jahtima minna. Igav oli, lihtsalt läks valgeks, ei mingit värvide mängu.”

Tagasitee sõjateelt läks hästi, eile veidi aukartust ja hirmu tekitanud mäed ei olnud enam hirmsad. Mis veits hiljem kurvalt kätte maksis.

Kohtusime ka sõjateel juhtlambaga ja tema suure hulga jüngritega, kes blokeerisid kogu tee.

 

Enne Tbilisisse jõudmist võtsime suuna Gruusia veinipiirkonna Kahheetia poole. GPS ja google maps näitasid head otseteed. Järgisime seda. Koheselt hakkasime uuesti mäkke ronima ja kui esimene sada meetrit teest oli kena asfalt, siis peale esimest kurvi olukord muutus. Teed eristas muust mäest vaid see, et see ei olnud kaldu.
Edasiseks liikumiskiiruseks kujunes umbes 10-15 km/h. Naiivselt lootsime, et kohe kohe läheb tee paremaks :). Ei läinud.

Nagu ikka, ei ole Nöx suutnud fotole jäädvustada kui hull see tee tegelikult oli. Auk oli augus kinni. No ja ega me kõige hullemates kohtades pildi tegemiseks kinni pidada ka ei saanud… Järgmine pilt ehk iseloomustab kui järksude tõusudega meil tegu oli…

Jõudes järgmisse väikelinna (mis osutus selle piirkonna keskuseks), otsustasime, et kui linnast väljaviiv tee paistab esialgu kole, siis enam ei jää lootma selle paranemist ja loobume varem. Peale väikest pausi alustasime teed Georgia veinipealinna Telavi poole. Esimesest ristmikust sõitsime mööda, pole hullu – geps arvutas kohe uue tee välja. Ainult 30 km pikem ja algus oli väga hea ja uus asfalttee. Keerutas küll ja ronis järsult mäkke aga siiski olime lootusrikkad. Õnn sai otsa umbes 10 km kaugusel linnast, kui tee taas kruusaks muutus. Pidades silmas eelmist otsust, suundusime linna tagasi.

Uurisime kohalikelt, milline tee linnast välja kõige parem on. Esiteks saime teada, et tee, mida mööda linnast välja üritasime sõita, suundus Tbilisisse. Teiseks kuulsime, et tee, mis Telavisse suundub, on veel hullem ja see tee, mida korra proovisime, oli parim väljapääs linnast.

Selge jääme ööseks sinna väikelinna, et hommiku karguses pealinna suunduda. Aga ka see plaan ei olnud määratud täide minema, sest kohalikku püstijalabaari sööma minnes ei läinud enam autol juhipoolne aken kinni. Kõne rentijale, ilmselgelt ei teadnud nad, kuskohas me oleme ning soovitasid kohalikke autoremontijaid otsida. Üks oli sealtsamast pirukapoest ka võtta, aga ta keeldus nii keerulist tööd ette võtmast. Niisiis ikkagi tagasi Tbilisisse.

Tee ei olnud nii kole kui see, mis meid sinna linna toonud oli, kuid ega liikumiskiirus sellest olenemata palju parem ei olnud. Pärliks oli kindlasti Georgia kõige ilusam mägitee – looklev tee kõrgete puude (vist haabade) all.

Peale 2.5h ja 80 km läbimist olime taas juba varasemast tuttava hosteli ukse taga. Kahjuks neil endil vabu tube ei olnud. Aga pole hullu, neil sugulastel samuti hostel. Keset vanalinna ja neil on vaba tuba. 10 min pärast oli uus peremees autos ja juhatas teed.

Teel linna poole arutasime just, et täna tahaks kusagil heas hotellis puhata (eelmine Tbilisi oma oli hea, aga siiski veidi spartalik). Seekord oli õnn meie hoovil. Kõik oli nii tore ja ilus ja … ja … .
Kartsime, et tea, mis kirves nüüd selga tuleb. Kuid ei, hind sama, mis eelmiseski kohas.

Nüüd siis veel viimane katsumus, enne kui sai lõplikult jalad seinale visata. Auto oli vaja tagasi viia. Sealgi sujus kõik hästi, kui välja arvata see, et osavatel mehhanikutel õnnestus paaki suruda veel 15 Lari jagu bensiini (paak oli paar kilomeetrit varem täis tangitud). Mittetöötava akna pärast meile sanktsioone ei rakendatud ja kasutamata päevade rendiraha maksti ka tagasi.

Tagasiteel sai Nöx osa igapäevasest rallisõidust Tbilisi tänavatel. Kohalik mehhaanik/automotomeister sõidutas linna tagasi ja näitas kõiki siinseid liiklemise trikke. Signaali töökorda prooviti esimese asjana, enne liikuma hakkamist (see, et auto oli ühest silmast pime ei olnud üldse mingiks mureks). Signaali vajadust näidati juba esimesel ristmikul (meil endil kulus signaali kasutamiseni 1.5 päeva ja kokku kasutasimegi signaali ainult korra). Lisaks tulede vilgutamised, üle mitme rea sööstmised (suunda näitamata). Õnneks vastasuunas sõitmist ei demonstreeritud. Seda õnnestus näha siis, kui linna sisse sõites ummikusse sattusime.

Märge Nöxi reisipäevikus: “PS soovitus: mägedesse sõitma minnes võtke automaatkastiga masin. Ei kujutaks ette kui lisaks kõigele oleks veel pidanud päev otsa kepi ja siduriga ka võimlema.”

Pilte on meil sellest päevast vähe, sest päev oli raske ja selle jaoks eriti aega ega tahtmist ei jagunud.

3. päeva galerii

This slideshow requires JavaScript.

Georgia reisikiri. Päev 2 – tervitustega Gudaurist!

Pean piinlikkusega tunnistama, et suvel ei ole me kõige usinamad blogikirjutajad. Rääkida-näidata oleks nii paljut, kuid selle paljuga on nii tegemist, et siia kohe ei jõua. Kuna Nöx ähvardas, et ta “ei saa reisikirja vahele ühtegi postitust teha”, siis pean kibekiirelt kogu meie reisi kirja panema, et Nöx saaks siis üles riputada kõik muud asjad, mis ta suve jooksul teinud.

Et siis teine päev Georgias. Hommik möödus meil eraldi. Nöx läks Tbilisi metrood avastama, et rendiauto ära tuua. Meie põnniga lõbustasime hosteli perenaist, tema õde ja ema – kes kõik tahtsid jägemööda põnni süles hoida. Põnn ei protesteerinud ka :) Eriti tore oli kui talle gruusiakeelset liisusalmi lugema hakati.

Nöxil tuli läbida ka esimene jõukatsumine Tbilisi tänavatel parkimisega. Vähe sellest, et siin on igal pool kitsas, siis meie hostel asus poolel teel mäkke, ehk siis suhteliselt püstloodis kallaku peal. Ma ei taha siiamaani mõelda sellele, mis jõud seda autot paigal hoidma pidid. Üritasin mõelda, et see ei ole minu mure ja kõik teised autod seisavad paigal, ju siis meie oma on ka selleks võimeline. Saaks ainult kähku minema.

Mitte et kähku minemasaamine elu kergemaks oleks teinud. Tbilisi liiklus ei ole nõrganärvilistele. Turiste tunned selle järgi, et nad suunda näitavad. Ka vasakpöörde reast saab otse sõita jne. Kõnniteed ei ole jalakäijatele (ammugi mitte kärutajatele), vaid sobivad näiteks auto remontimiseks.

Siiski siiski, jõudsime linnast välja. Mida järsemaks ja kurvilisemaks läks maantee, seda rahulikumaks läks liiklus. Algas iidne Georgia sõjatee mööda orgu kõrgete mägede vahel. Tegime palju postkaardipilte.

Põnnile ei meeldinud rõhumuutus (või siis turvatool, mis talle siiski veidi suur). Tema lõbustamiseks peatusime kohalikus “söögikohas”, kus sõime šašlõkki. Meie väga maitsva šašlõki valmistamise lõhnad äratasid isegi teisel pool teed lõunaund magava kohaliku koera. Koer oli lahkelt nõus tulema põnni lõbustama, st tuli meie poole teed magama, nii et põnn teda näha sai. Šašlõkk ise oli oluliselt parem kui mistahes Eestis saadu. Ausalt. Pildil olev ojake voolas täpselt meie laua kõrval. Müra oli nii tugev, et väga rääkida ei saanudki.

Vahemärkus autorendifirmade kohta. Kui nad ütlevad, et jah neil on turvatool olemas, et jah sinna saab panna ka 9kilose lapse, siis ärge uskuge neid. Jah, selle tooli peal oli kirjas, et 0-18 kg ja 9-18kg (vms). Ma ei ole eriline turvavarustuse spetsialist, kuid ma tõesti ei kujuta ette, kuidas seal näiteks 4kilone imik oleks pidanud olema. Isegi 9kilosele oli see istumine äärmiselt ebamugav, magamisest rääkimata. Järgmisele reisile on meil plaan oma tool kaasa vedada (või kui see mingil põhjusel ei õnnestu, siis küsida rendifirmast eelnevalt mark jm info tooli kohta).

Nii, tagasi sõjateel. Tee läks aina rohkem ja rohkem loodist välja ja kurvilisemaks. Õnnetuseks lõppes ka grusiinide raha sel hetkel kui nad Gudauri suusakuurorti jõudsid. Sealt edasi kadusid niigi hirmuäratavalt teelt tugevad piirded ja muu sarnasus teega. Meie murdumispunkt saabus siis kui teele tekkisid augud, kuhu võiks ära mahutada mõne väiksema Jaapani sõiduauto. Nii jäidki väidetavalt veelgi maalilisemad vaated nägemata. Ära ei tasu unustada, et tegemist on siiski ühe peamise magistraaliga, mis Georgiat Venemaaga ühendab.

Pildil siis meie murdumispunkt, nagu Nöx selle ristis. Kusjuures siit vaadates ta ei tundugi nii kohutavas seisus.  Aga jah, ega aukude sügavust ta ei kajastagi.

Tbilisi hosteli perenaise tutvusi kasutades olime broneerinud endale kodumajutuse Gudaurist veidi edasi. Kõik kõlas ideaalselt – lahke perenaine, mõistlik hind, kodused rikkalikud söögid. Mis aga jäi mainimata oli see olematu tee. Nii väga kui me ka ei igatsenud seda rikkalikku õhtusööki, sellele teele me sõita ei riskinud (võibolla kui põnni poleks olnud, siis oleks julgenud, sest autosid ikka vooris seal, kuid nii pisikesega ei taha tõesti tee äärde passima jääda). Egas midagi, pöörasime otsa ringi ja otsustasime Gudauris öömajaga õnne proovida. Õnneks oli esimene hotell nõus meid lahkelt vastu võtma. Kohe näha, et tegu oli suusakuurordiga, sest hotell oli küllaltki euroopalike tingimusega.

Õhtusöögi lauas sai juhtumisi juttu puhuma hakatud brittide turismigrupi paari liikmega, kelledest ühel olid aukartustäratavad teadmised Eestist. Ta nimelt kogub Eesti marke ja “tühistustempleid” (cancellations). Arvatavasti on just temal selleteemaline maailma kõige täiuslikum kogu, ulatudes Eesti ajaloos kaugele tagasi. Peale Eesti markide kogub ta veel ainult ühe UK linna omi! Ja meie tantsu ja laulupeost olid nad ka vaimustatud.

Kõige väiksem reisiline heitis peagi magama ja meie saime edasisi plaane arutama hakata. Nöx tegi ka ettevalmistusi hommikuseks päikesetõusu pildistamiseks. Päikesetõus mägedes oleks ju imeilus!

2. päeva galerii

This slideshow requires JavaScript.

Georgia reisikiri – päev 1. Tervitustega Tbilisist!

Käisime kolmekesi Gruusias. Kohal olime 6 päeva, plaan oli veidi aega olla Tbilisis, avastada mägesid ning ehk külastada ka mõnda kaljukloostrit. Gruusia aga on maa täis ootamatusi ja plaane ei olegi nii kerge täide viia. Reisi jooksul jõudsime küll mägedesse, kuid mõned muud planeeritud kohad jäid seekord külastamata. Miks – sellest kõigest jooksvalt.

Meie esimene päev Georgias algas ekstreemse taksosõiduga öises Tbilisis (kell 4-5). Sõitu saatis pidev arusaamatu mulin, raske oli aru saada, kas nüüd räägib taksojuht meiega vene keeles või ikka gruusia keeles oma raadiosaatjaga. Vaidlus käis teemal, kas meie sihtkohaks mainitud tänav on Tbilisis olemas. Ja kui on, kas seal ka mõni hotell on?

Arusaamatu sõnademulin ei olnud sõidu juures ainuke ekstreemne element. Sealne sõidustiil on meie rahuliku kultuuri jaoks väga kaootiline ja kärsitu. Kiirusepiirang nt oli 80, kuid see ei takistanud taksojuhil sõita 100ga. Kaherealisel teel sõidetakse kolmes reas, suunda pole vaja näidata jne. Omavaheline suhtlemine käib signaalitades. Möödasõitu alustades antakse signaali (mõnikord), kui eesmine auto ei saa murdosa sekundi jooksul rohelise fooritule tagant minema – antakse signaali (suht alati), kui takso tuleb öösel kell 2 meile hotelli järgi, siis annab signaali, mida hotelli perenaine tõlgib: “lähen pööran tänava otsas ringi ja tulen tagasi”. Mis sest, et me olime tänaval passimas ja saime niigi aru, mis plaan tal on. Ja ega keegi ei maga ju nagunii…

Hotelli perenaine oli meievanune meeldiv naisterahvas, kes läks pöördesse kui põnni nägi. “Miks te ei öelnud, et teil laps on! Ma oleksin teile teise toa andnud. Homme kohe vahetame toa ära! Oi kui armsake ikka! Kas ta sülle tuleb? Oioioioioioi”

Ennelõuna möödus hotellis öisest lennust kosudes. Lõuna paiku sättisime suuna linnatänavatele, et veidi ringi uudistada ja ka keha kinnitada. Kõht oli hele ja pikalt ringi vaadata ei lasknud. Valisime kõige mugavamate diivanitega terrassi ja maandusime sinna. Söögikoht oli küllaltki euroopaliku menüüga ja hetkeks tekkis kiusatus kõrvale kolida, kus paistis georgia köök olevat. Peagi aga õigustas meie laiskus end. Nimelt muutus hommikune päike sekunditega hoogsaks paduvihmaks ja meie kohviku terrass tundus üks veekindlamaid olema. Saime rahus vaatemängu nautida, pilti teha ja kohalike sebimist vaadata. Põnn magas kärus õndsa und.

Selle jalutuskäigu jooksul puutusime kokku esimese ootamatusega – Tbilisi linnaplaneering ei ole absoluutselt arvestanud lapsekäruga. Jah, Tallinna vanalinn ei ole ka selle koha pealt teab mis sõbralik, kuid selliseid kraatri suuruseid auke keset kõnniteid meil ikka ei ole. Kaldteed kohtab haruharva ja neil üksikutel kordadel on kõnniteele parkiv auto selle nagunii kinni parkinud. Jalakäijate tunnelisse minnes tuli käru alati sülle võtta.

Tagasi hotelli jõudes saatsime papa maasikajahile (mida ta ei saanud, sest ei mäletanud, kuidas vene keeles maasikas on). Seni chillisime meie põnniga hotelli hoovis, kus üks kohalik vanahärra kinkis preilile roosi. See sai ilusti põrandale juppideks puistatud. Peale gruusia juustupirukast jõu ammutamist sai Tbilisi mägesid ja aguleid vallutatud. Leidsime fänni ühe hulkuva koera näol.

Tagasiteel peatusime ilusa vaatega kirikuaias, kust meid lõpuks välja visati. (Pattu ei teinud, lihtsalt aeg oli hiline).

Hotelli lähedal avastasime kohaliku mängupõrgu – u 6-7 meest tänavanurgal prügikasti peal doominot mängimas ja valjuhäälselt kaasa elamas. Hommikul blokeerisid samas kohas kaardimängijad kogu kõnnitee (lauad-toolid olid lauajuppidest ja kummuli ämbritest konstrueeritud).

Õhtu chillisime hosteli hoovis. Vein on siin hea. Hosteliperenaine pakkus heasoovlikult kergeusklikele eestlastele toorest alõtsat maitsta. Hapu oli. Kirsid seal kõrval olid palju maitsvamad.

1. päeva galerii

This slideshow requires JavaScript.