Vihmase päeva rõõmud

Viimane kord mere ääres käies varusime ämbritäie kive, et neid mingi hetk põnniga koos värvima hakata. Laupäeval tuligi ideaalne hetk kui ilm oli soe, kuid vihmane. Istusime memme juures terrassil ja hakkasime pintseldama. Kuna idee tuli ikkagi suhteliselt spontaanselt, siis kasutada olid ainult näpuvärvid. Kindlalt ei tea, kuid tõenäoliselt tahavad need hiljem kergelt maha kuluda (eesmärk oli teha lepatriinusid hilisemaks mängimiseks). Akrüülvärvid peaksid kulumiskindlamad olema. Eks näis, kuidas näpuvärvid hilisemale kasutusele vastu peavad (plaanin kivid hiljem üle lakkida nagunii).

Värvitud kivi

Põnn oli väga hoos ja oleks vist lõputult jätkanud. Mul aga said kivid otsa ja tüdisin seetõttu kiiremini. Väga tore oli vaadata, kuidas ta uut tehnikat avastas ja samal ajal vanu võtteid katsetas. Pintsel oli ju vana tuttav, kuid paberi asemel oli kivi. Küll aga leidis põnn, et värvitud kivi sobib ideaalselt templiks – mis sest, et paberiks oli istumise all olev ajalehepaber. Esimene templijäljend oli kusjuures pildil oleva inimese näo peal – ei tea,kas juhuslik või valitud koht.

kivide värvimine

Vahepeal tegime memmele mälestuseks mõned käejäljed.

käeprint näpuvärvidega

Kive sai palju… Peab mainima, et näpuvärvide punane jääb kuivades roosa (meil on Loodusperest soetatud näpuvärvid).

värvitud kivid

Kuna põnn ei soovinud veel lõpetada, siis suunasin ta peale pesemist puhta pintsliga Aquadoodle mati peale. Põnn nõudis kive kaasa ja sealt areneski uus tegevus – kivide pintseldamine veega.

mäng kivide ja veega

Ja no ausalt, selle peale ma ei oleks tulnud, et ka kivi võib pintslina kasutada ja Aquadoodle matile joonistada!

aquadoodle matt

Ja kui ka seal said materjalid otsa (veetopsik “läks ümber” ja matt oli üle ujutatud), siis sai põnn vabalt vihma käes veega mängida – ilm ju soe :)

veemängud

Kõige vahvam selle tegevustejada juures oli see, et algne plaan oli lihtsalt mõned kivid värvida – ja vaat, mis lõpuks välja tuli! Ja protsessi juhtis enamasti meie peaaegu-2-aastane :)

Järgmine kord mere äärde minnes võtan suurema ämbri!

Salapilt!

Oi kus mulle lapsepõlves meeldis lugeda igasugu õpetusi salakirja tegemiseks. See oli kas Tootsi või indiaani juttudes vist, kus piimaga kirjutati ja siis kiri ilmus kuumaga nähtavale? Tänapäeval siis triikides :) Igatahes kui ma sattusin lugema seda postitust siin, siis tekkis kohe tahtmine järgi proovida. Eriti kuna põnn hetkel veidi tõbine ja otsime tubaseid tegevusi.

Õpetus:
– tee valge õlipastelli või rasvakriidiga valgele paberile kujundid
– anna paber lapsele värvimiseks ja värvi alt ilmuvad kujundid välja :)

mai_105

Lihtne ju! Mina kasutasin õlipastelli ja vesivärve. Algses postituses oli kasutusel toiduvärv, aga mul lihtsalt ei ole seda. Esmalt ma üritasin vesivärviga vett toonida, aga see jääb liiga lahja, Tuleb ikka otse värvikarbist pintsliga panna.

Kasutusalad:
– tähtede õppimine
– kujundite õppimine
– niisama huvitav maalimine

Kuna me veel tähti ei õpi, siis joonistasin mõmmi ja muud tuntud objektid. Mõmmini meie väike kunstnik ei jõudnud, enne sai kannatus otsa. Ja eks selline asi rohkem vanemate laste jaoks huvitavam, kellel niisama värvidega mässamine juba vana teema. Meie põnn hakkas lõpuks ikka oma käsi maalima :) Aga salapilt on äge ikka!

Kui järgi mõelda, siis see ilmselt väga vana tehnika ja isegi midagi sellist lapsepõlves teinud. Selle vahega, et ise joonistasid pildi ja siis ise värvisid. Et seda põnevust ei olnud, et oi mis siit välja tuleb :)

mai_106

Kus on toonekurg?

Meil põnniga on nüüd uus mäng! Tegelikult on see küll edasiarendus sobitamismängust, sest mänguloomad said otsa ja nüüd tuleb paariline leida teisele samasugusele kaardile. Mäng näeb välja nii:
* Põrandale on laotatud igast kaardist üks
* Näitan toonekure kaarti ja küsin: “Kus on toonekurg?”
* Annan kaardi põnnile
* Põnn vaatab ja võrdleb ja asetab kaardi paarilise peale.

99% juhtudel paneb täppi. Mõnikord kui kaarte on palju, siis ta kaugemaid ei kipu märkama ja siis huvi kaob ja hakkab lollitama. Aga muidu talle see mäng väga meeldib.

Kaardid on Koolibri “Pildipillerkaar”. Tänaseks ma selle üle enam ei virise, et liiga õhukesed. Põnn on juba hakanud ilusti haarama ja vahest harva ainult kortsutab. Enamasti siis kui üksi nendega jätta.

Püüan uusi mänge nende kaartidega välja mõelda. Mingi hetk saaks teha sorteerimist, et linnud eraldi ja putukad teise hunnikusse jne. Ei tea, mis vanuses see oskus tulla võiks?

kaardimäng

Lauamängud 1,5 aastasele?

Meie pere on suur mängusõber. Ja loomulikult tahaks, et ka järelkasv samu väärtusi jagaks :) Alguses ma olin väga pettunud teada saades, et põnnil kulub ikka tubli mitu aastat enne kui temaga lauamänge mängida saab. See muidugi ei takista mul juba praegu erinevaid laste lauamänge kappi varumast, näiteks liitmise-lahutamise mängud ootavad pikisilmi, millal nad kasutusse võtta saaks :) Eks oma rolli mängib ka see, et hoiame hoolega silma peal kõiksugustel teise ringi müügipakkumistel ja kui siis mõni mänd soodsalt ette satub, ei saa ju jätta ostmata.

Aga kuna meil varud on olemas ja olemasolevad mänguasjad ju tüütavad ühel hetkel ära, siis miks mitte võtta lauamängud kasutusele – esialgu küll ilma reegliteta ja väga suurte muudatustega. Nii me siis oleme katsetanud erinevate mängudega. Mõned neist on nn vabakasutuses, ehk põnn saab ise ligi ja mängib siis kui tahab (nt puuviljatorn). Teised, väiksemate osadega, tulevad lauale aegajalt ja vanemate silma all, et pärast ei peaks kogu elamist nuppude otsimiseks tagurpidi pöörama.

lauamängud lastele

Alustame algusest. Põnni esimene lauamäng “Puuviljatorn” on soetatud realiseerimiskeskusest, tootjaks on Goula. Polnud just kõige soodsam pakkumine, kuid nägin mängus mitmekülgsuse potentsiaali – puuvilju saab mänguköögis kasutada, plaatidest ja nuppudest saab torni laduda (motoorika!), puuvilju saab sobitada õige ruudu peale jne. Komplektis on täring ka, kuid praegu me seda veel ei kasuta. Hetkel näeb põnni mäng välja selline, et laual on kolm mänguplaati ja ta siis võtab järjest karbist puuviljanuppe ja otsib neile vastava ruudu plaadil. Esimestel kordadel oli pisikestel näppudel suur tegu juba ainuüksi sellega, et nupp püsti seisma jääks.

lauamängud lastele

Teiseks mänguks on Nöxi varudest “Hey That’ s my fish!”. Kingiti sünnipäevaks, Delux edition. Mängus on väga armsad pingviinid, keda saab oma saarte peale seisma panna (on näinud ju suuri mehi sama liigutust tegemas kui nad oma lauamänguõhtutel hoos on). Ja omaette tegevus on pingviinide karpi tagasipanek, sest igale nupule on seal oma pesa.

lauamängud lastele

Kolmas mäng on uuemat sorti ja juhuslik leid Ludo lauamängupoe allahindluse letist – reis ümber maailma, 4 euroga! Puidust!!! Niiiii ilus! :) Eriti tore on see, et nupud tuleb asetada mängualusel olevatesse aukudesse. Väga hea motoorikaharjutus ja hetkel põnn selle osaga mängust tegelebki. Umbes nagu need plastmassist mosaiigid, kus saab nuppudega mustreid teha (see on meil ka olemas, põnni vaderi kingitus ja umbes aastaselt oli üks lemmikuid mänge). Ükskord kui me värviõppeni jõuame, saab siin värvide sorteerimist ka harjutada.

lauamängud lastele

Ja neljas mäng on kokkusobitatud kodusleiduvatest asjadest ja selle üle olen ma kõige rohkem põnevil!. Inspiratsiooni sain netist, lugedes erinevaid “mummy blogger”-eid. Selle tarbeks soetasin Koolibri pildikaardid “Pildipillerkaar” (muide otse Koolibri lehelt tellides tuleb oluline hinnavahe võrreldes edasimüüjatest raamatupoodidega). Mulle meeldivad nende tõetruud pildid ja valik on ka lai. Ainus häda on kaartide paksus, mis põnni käte jaoks on liiga õhuke ja tal on raske neid laualt kätte saada. Ja eks kortsuma kipuvad ka. Mäng seisneb siis selles, et igale kaardile tuleb asetada õige mänguloom. Alustasime nelja kaardiga, mille miniatuursed loomad meil kodus olemas olid. Oleme nüüd alles mõned päevad seda mängu mänginud, kuid põnn juba jagab matsu ja teab, mis teha tuleb. Väga tore on vaadata, kuidas põnn vaatab lehma oma käes ja otsib laualt kaarti, siis võrdluseks vaatab jälle käesolevat lehma ja siis asetab lehmakaardile. Õnneks on mõlemad musta-valgekirjud eksemplarid, praeguses faasis ilmselt pruuni ja musta-valget lehma kokku ei viiks. Neli kaarti aga said täidetud päris kiirelt, nii laiendasin valikut ja miniloomade puudusel võtsin appi pusleloomad. Mõne looma sarnasusega ei ole põnn nõus, kuid enamus siiski sobivad.

Kõik mängud on suhteliselt lühikesed, 5-10 minutit, sest ega kauemaks põnnil keskendumisvõimet ei jagu. Samas ei saa öelda, et need ei köidaks teda ja mängime ainult emme rõõmuks, sest ta pöördub ise nende mängude juurde korduvalt tagasi.

Tänane postitus sai päris pikk ja tänan kõiki, kes viitsisid lõpuni lugeda! Veel tänulikum olen kommentaaride eest kui siit miskit kasulikku leidsite :) Ja seda iga postituse puhul…

Kodune kunstisaal

veebr_008

Mõned pildid ka põnni viimase aja nokitsemistest. Pintsel ja värvid on väga popid. Viimane kord proovisime ka kartulitrükki. Põnn oli kaks lehte täis pintseldanud ja tundus, et pintsel enam niiväga huvi ei pakkunud (hakkas teise otsaga üritama jne). Kuna alusel oli värvi veel parasjagu alles ja purki ju seda tagasi ei pane ja raisku ka ei taha lasta, siis haarasin kähku ühe kartuli, lõikasin pooleks ja tegin poolringi kujulise kujundi. Põnnile meeldis ja huvi oli taastatud. Tänaseks on svamme ka varutud, et järgmine kord ehk saab need ka järgi proovitud.

veebr_017

Muide, kartul on ka toit. Miskipärast on kartulitrükk aastakümneid olnud aktsepteeritav kunstivorm. Ei saa aru, kuidas erineb muudest “toiduga mängimistest”, et miks need taunitud on :)

veebr_011

Aga muidu kartulitrükk on äge ja sellise lihtsa poolkuu kujuga saab kihvte mustreid teha. Peab teinekord veidi parema värvivaliku võtma ja siis põnnil kaardipabereid valmis vorpida laskma.

veebr_013

Kriiditahvel on ka unustusehõlmast taas üles leitud. Hetkel siis kriipsutamise eesmärgil. Need paksud hoidjaga kriidid on head asjad, muidu oleks ilmselt terve köögipõrand kriiditükke täis.

veebr_012

Hmm, söögiga mängimine?

Tegime põnniga hiljuti ühe eksperimendi, mille kohta ema küsis pilte vaadates: “Mis see on? Ah et söök, jah?”.

Alustame algusest. Kuskil välismaises blogis leidsin sellise idee: panna väikesed plastmassloomad tarretise sisse ja lasta lapsel neid sealt välja kaevata. Nagu väikesed arheoloogid :) Tema oli küll terve koogivormi tarretist täis valanud, kuid mina piirdusin väiksemat sorti salatikarbiga. Ja sellest tulenevalt olid ka loomakesed üllatusmuna omad. Me ei ole põnnile veel üllatusmune ostnud ja loodetavasti niipea ei pea ka, kuid viimane kord ema juures meie lapsepõlve kaste revideerides leidsin karbikese, mis oli neid väikeseid elukaid täis. Põnn on omad lemmikud sealt välja sorteerinud – nt matrjoška tüüpi mõmmi, mille sees veel üks mõmmi ja selle sees järgmine. Ja teine lemmik on kiikuv papagoi. Ta ei oska ise seda kiigele panna ja nii käib minu käest nõudmas ja siis muudkui seletab: “linn! kaaga!”.

01_jaan4

Tagasi tarretise juurde. Juba mõnda aega tunnen, et põnnile oleks rohkem sensoorset tegevust vaja. Liivakast on lumekuhja all ja toas nagu miskit muud ei ole, mida saaks katsuda ja avastada. Vesi ehk ainult. Aga miskit oleks lisaks vaja. Näpuvärvide ja soolataignaga tegelemine on näidanud, et põnn kardab uusi materjale katsuda. Tal võtab see harjumine ikka parajalt aega ja alguses on väga häiritud kui käsi millegagi koos. Sellest siis see tarretise idee. No ja mulle on arheoloogia alati põnev tundunud ja mulle nii meeldis idee midagi välja kaevata. Kui põnn suuremaks saab ja matsu rohkem jagab, siis tahaks “päris” väljakaevamisi teha ja millegi sisse dinosauruse mune ja konte peita :) Igatahes esimesed minutid tarretisega möödusid lihtsalt seda põrnitsedes. Kuna ma teadsin, ette, et nii lihtsalt see meil ei lähe, et ta oleks nõus oma sõrme sinna sisse pistma, siis olin tarretanud ka tema lemmiku üllatusmuna-mõmmi. Natuke ma pidin kaevamist ette näitama, kuid lõpuks oli ta nõus seda ollust sõrmega puutuma. Lõpuks ka sõrme sisse pistma. Sealt edasi läks juba ludinal :)

01_jaan5

Suhu ta midagi ei toppinud. Korra tahtis proovida, tõstis suu juurde ja vaatas küsivalt minu poole. Raputasin pead ja rohkem me sel teemal ei peatunud. Põhimõtteliselt on tarretis siiski söödav asi ja ei oleks midagi traagilist juhtunud kui ta oleks ka söönud, kuid ma ei taha, et tal tekiks ettekujutus, et kunsti- ja meisterdusnurgas võiks asju suhu toppida. Järgmine kord ei pruugi ju enam nii süütu aine olla.

Aga söögiga mängimine? Njah. Minu seisukoht on, et teatud piirides on see siiski ok. Kui mul on valida, kas sellist väljakaevamismängu mängida tarretisega või mõne keemilise silikoonilaadse ainega, siis lapse tervisest lähtudes on see ju ohutum? Või siis soolatainas (jahu+vesi+sool = kõik toiduained) vs keemilised voolimissegud, siis nii lapsele kui loodusele on kokkuvõttes ohutum toiduga mängimine. Ja kui me sõelume mannat ja ma pärast korjan kõik kokku ja järgmine kord kasutame sedasama segu, siis see ei ole ju ka suur patt?

Ja rahustuseks – järgmised kaks päeva sõi põnn lõunaks sülti, kugistas kõik peatumata alla ja ei hakanud käsi sisse toppima :) Küll jäeti juurviljad alles, aga see on juba teine teema…

Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!

Ehk meie esimesed katsetused soolataignaga mängimisel. Katsetasin keetmata soolataigna retsepti sellest blogist. Tegin poole väiksema koguse, kuid ikka tuli meie jaoks palju. See kogus on mõttekas ilmselt siis teha kui tegu juba vanemate ja kogenenumate lastega. Meie põnni jaoks oli tegu väga uue materjaliga ja piisas paarist kolmest pallist, mida siis katsuda ja uurida.

dets_012

Inglise keelt mitteoskajatele retsept: 1 tass jahu, 1 tass soola, 1 tass vett, 1 tl toiduõli. Sega kuivad ja lisa märjad. Mulle tundus, et vett sai palju ja lisasin kuivaineid seni kuni taigen enam näppude külge kinni ei jäänud. Peale mängimist panin karbiga külmkappi ja uuesti kasutusele võttes tuli veel jahu lisada.

dets_013

Mida siis tegime? Esialgu katsus põnn taigent niisama. Mina veeretasin pallikesi. Kuna ta ise kippus taignapalli lihtsalt käes hoidma, siis otsisin kapist mõned spagetid ja hakkasin neid palli sisse torkama. Selle tegevusega tuli põnn kaasa – ühes käes hoidis “oma palli” ja teise käega siis torkis spagette minu palli sisse :) Oma pallist ta ei loobunud.

Ülejärgmisel korral alustasime jälle palja taignaga. Näitasin kuidas käega peale surudes saab palli lapikuks teha. See talle meeldis ja tegi hea meelega plönne. Ise pallikeste tegemiseni läheb  meil veel ilmselt aega.

dets_014

Sattusin ka sellisele lehele, kus jagatakse näpunäiteid, millest voolimisel alustada. Peamine soovitus – igasugused vormid ja taignarullid on küll lahedad, kuid alustada tuleks alati paljast taignast ja harjutada pigistamist, lömastamist, kuulide ja vorstikeste rullimist. Arendab nii peenmotoorikat kui ka koordinatsiooni. Last tuleks julgustada kasutama mõlemat kätt. Kõigest täpsemalt võite lugeda artiklist endast. Niipalju võin lisada, et peenikeste spagettide laua pealt sõrmede vahele saamine on 1,5 aastasele ka paras väljakutse :)

dets_011

Pildil on kilpkonn (“nänn”), keda põnn aitas lõikelaua ääre pealt maha ja siis jälle peale ronida. Nalja peab ka ju saama!