Puhkus ehk ühe diivani uuestisünd

Nagu eestlastele kombeks, võetakse puhkust ikka selleks et tööd teha. Nii möödus ka minu sellesuvine puhkus.

Eellugu: Nimelt mõnda ega tagasi sai koju veetud üks ägedalt vana tigudiivan. Väga kena ja täitsa korralik, originaalkangas peal ja puha. Algul pidasid diivani tehnilised sõlmed kenasti vastu, aga nii umbes pool aastat enne remonti hakkasid siin-seal väsimuse märgid ilmnema. Tekkisid väikesed lohud ja vedrud hakkasid istumise all tunda andma. Aeg-ajalt pudises veidi sodi põrandale jne jne. Valida oli kahe otsuse vahel – kas lasta kellelgi ära parandada või teha seda ise. Nujah, tegelikult see esimene siiski ei olnud valikus :).

Esimene ülesanne: Ülesandega tutvumine. Mõned raamatud raamatukogust, internet, foorumid. Lihtne see ülesanne just ei tundunud, miskit kontimurdvat samuti mitte. Üpris täpsed kirjeldused ja joonised olid olemas. Niimoodi julgust kogununa sai edasi tegutsema hakatud.

Teine ülessanne: Transport töökotta ja töökoja sisse seadmine. Transpordi osas sai mindud tagasi nõukaaega, mil auto katusel veeti isegi suuremaid asju kui diivan. Nii sai ka meie diivan Saaremaale töökotta veetud. Prügikottidesse pakitult auto katusel. Ilmselgelt olime sellist transpordiviisi vähe kasutanud, millest ka puudulikud pakkimiskogemused. Nimelt ei pidanud õhukesed lapendavad prügikotid isegi kolmadikku teekonnast vastu. Vigade parandus sai tehtud praami peal, kus sai uued kotid peale tõmmatud ning seekord lapendavad otsad ka teibiga korralikult kinni pandud. Tulemus oli ideaalne. Viimane kolmandik ei jätnud uuele pakkeviisile mingitki märki. Töökoja sisse seadmine käis lihtsalt – garaaž tühjaks, valgustus üles ja töölaud keset põrandat.

Kolmas ülesanne: Polstri lahti harutamine. Tegemist oli esimese ülesandega, millel oli ka otsene seos tulemusega. Nimelt kuna diivani üks väärtustest on selle originaalkate, siis tuli riie eemaldada väga ettevaatlikult. Ja kuna töö oli jätkuvalt võõras, sai ka kõik õmblused ja sõlmed ja kihid rahulikult lahti võetud ja märkmeid tehtud. Pilte sai ka päris palju tehtud, kõik ikka selleks, et hiljem küsimuste tekkides kusagilt spikerdada oleks. Piltidega läks üks asi küll väga nihu. Nimelt jäi tegemata vast kõige olulisem foto, pilt originaalist. Ja eks igasugu originaali mõõdud oleksid ka hiljem veidi abiks olnud.

Neljas ülesanne: Materjalide otsimine. Erinevaid materjale kulub tigudiivanisse päris omajagu. Kotiriiet (džuudiriie) 3 kihti, vedrude sidumisnööri kulus 1.5 rulli, õmblusniiti kulus ca 0.5 rulli, meriheina ca 5.5 kilo, vatiini (vati asemel), vastavalt vajadusele ports vedrusid ka, lisaks veel tööriistu. Äärmiselt suur ja kõver nõel ja äärmiselt pikk ja kahest otsast terav nõel. Kuna Tallinnast minekuga oli väga kiire, jäi materjali leidmise lootus Kuressaarele. Esimesena sai sammud seatud kangapoodi. Peale pikka otsimist õnnestus kotiriiet isegi leida, kuid hind ca 12 raha per meeter ei olnud  just rõõmustav. Niisiis tagasi otsingumootori manu. Peale kaelamurdvat googeldamist õnnestus Betty’l leida ideaalne koht. Pehmemööbli pood/töökoda Welcomest, kes kodulehel lubasid lahkesti ka vajadusel konsulteerida. Kohale jõudes peamist tigudiivanite taastamise spetsialisti kahjuks kohal ei olnud. Sellest olenemata sai siiski esimene hulk materjali ära toodud, et saaks tööd jätkata. Ja kotiriide meeter oli neil ca 3x odavam kui kangapoes :). Ja ette rutates võib öelda, et ei jäänud see viimaseks korraks seda toredat töökoda külastada.

Viies ülesanne: uus põhjariie ja vedrud. Põhjariide paneku juures ei olnud miskit keerulist. Riie põhja traatraamistiku peale laiali laotada ja servad klambritega raami külge kinni lasta. Riide peale uued vedrud laiali laotada ja läbi riide alus traatide külge kinni õmmelda. Ja siis läks asi keeruliseks. Vedrud oli vaja ka ülevalt kinni siduda. Selleks olin teinud originaali pealt väga asjalikud joonised. Et mis nöör kust jookseb ja mitmenda vedru keeru külge seotakse jne jne. Sellest olenemata sai esimesed kaks rida vähemalt kolm korda uuesti lahti harutatud. Lihtsalt sellepärast, et ei teadnud õiget järjekorda, et milline nöör esimesena, milline teisena siduda. Töökoja konsultatsiooni käigus oli mainitud, et vedrude sidumisel tuleb jälgida, et need  esiservast väljapoole ulatuksid (tegelikult peab sama asja jälgima ka külgede puhul). Üldse võttis vedrude sidumine väga tublisti aega, sest siduda on vaja nii risti, piki kui ka mõlemaid diagonaale pidi. Kokku tekkis täitsa arvestatav ämblikuvõrk. Vedrude peale läks järgmine kiht kotiriiet, ning järjekordse näpunäite järgi veel lisaks täiendav katteriie (mingi vana mööbliriide tükk, näiteks sama diivani vana katteriie. Kui see just uuesti kasutusse ei lähe)

Kuues ülesanne: merirohu polster ja kanga alune polster. Katteriide peale läks siis esimene kiht mugavust, ehk merirohtu (kaasajal tehakse seda küll palmilehtedest). Selle lihtsamaks paigaldamiseks sai samuti näpunäiteid töökojast. Merirohu peale läks järgmine kiht kotiriiet. Selle kotiriide serva tuli õmmelda ka kant. Selline täistopitud ussi meenutav tugevam serv. See ongi just see, mis jätab mulje nagu diivani ülemine serv on alumisest väljaspool. Riide peale läks järgmine õhuke kiht merirohtu ja mille peale vatiin. Vatiini eesmärgiks ei ole mitte istumise pehmendamine, vaid see hoiab merirohtu katteriidest läbi tulemast.

Seitsmes ülesanne: Katteriie ja ilupaelad. Ei tea, kas riie oli pesemise käigus kokku tõmmanud või oli uus diivan nii palju suurem, aga riie ei tahtnud enam peale mahtuda. Ikka päris mitu sentimeetrit jäi puudu, naelutusruumist rääkimata. Tublisti jõu ja venitamistaktikat kasutades sai siiski riie peale veetud ja kinni naelutatud. Teha jäi veel ilupaelte külge õmblemine. Ja ei olnud seegi väga lihtne, ikka kord-paar sai algus uuesti lahti harutatud, enne kui õige piste sai leitud. Kui riie oli peale veetud, avaldus ka üks suur möödalaskmine. Nagu enne juba mainitud oli, oleks pidanud vedrude sidumise kuldreeglit ka külgede puhul jälgima, mida aga ma ei teinud. Nüüd ongi nii, et diivanil on istumisosa ja käetugede vahel paari cm pilu. Eks tuleb järgmist puhkust oodata, et see viga ära parandada.

Kokkuvõtteks: Sellest väikesest iluveast olenemata on diivan nüüd palju mugavam, enam ei torgi miskit istmikku (ja kõrgem ka, Bettyl ei ulatu jalad enam maha). Ja töö ise oli samuti päris põnev ja nuputamist vajav. Aega kulus koos leiutamiste, otsimiste ja ümber tegemistega umbes 10 päeva. Rahaline kulu oli ca 100 eur ja materjalide statistika on üleval pool juba loetletud.