Vihmase päeva rõõmud

Viimane kord mere ääres käies varusime ämbritäie kive, et neid mingi hetk põnniga koos värvima hakata. Laupäeval tuligi ideaalne hetk kui ilm oli soe, kuid vihmane. Istusime memme juures terrassil ja hakkasime pintseldama. Kuna idee tuli ikkagi suhteliselt spontaanselt, siis kasutada olid ainult näpuvärvid. Kindlalt ei tea, kuid tõenäoliselt tahavad need hiljem kergelt maha kuluda (eesmärk oli teha lepatriinusid hilisemaks mängimiseks). Akrüülvärvid peaksid kulumiskindlamad olema. Eks näis, kuidas näpuvärvid hilisemale kasutusele vastu peavad (plaanin kivid hiljem üle lakkida nagunii).

Värvitud kivi

Põnn oli väga hoos ja oleks vist lõputult jätkanud. Mul aga said kivid otsa ja tüdisin seetõttu kiiremini. Väga tore oli vaadata, kuidas ta uut tehnikat avastas ja samal ajal vanu võtteid katsetas. Pintsel oli ju vana tuttav, kuid paberi asemel oli kivi. Küll aga leidis põnn, et värvitud kivi sobib ideaalselt templiks – mis sest, et paberiks oli istumise all olev ajalehepaber. Esimene templijäljend oli kusjuures pildil oleva inimese näo peal – ei tea,kas juhuslik või valitud koht.

kivide värvimine

Vahepeal tegime memmele mälestuseks mõned käejäljed.

käeprint näpuvärvidega

Kive sai palju… Peab mainima, et näpuvärvide punane jääb kuivades roosa (meil on Loodusperest soetatud näpuvärvid).

värvitud kivid

Kuna põnn ei soovinud veel lõpetada, siis suunasin ta peale pesemist puhta pintsliga Aquadoodle mati peale. Põnn nõudis kive kaasa ja sealt areneski uus tegevus – kivide pintseldamine veega.

mäng kivide ja veega

Ja no ausalt, selle peale ma ei oleks tulnud, et ka kivi võib pintslina kasutada ja Aquadoodle matile joonistada!

aquadoodle matt

Ja kui ka seal said materjalid otsa (veetopsik “läks ümber” ja matt oli üle ujutatud), siis sai põnn vabalt vihma käes veega mängida – ilm ju soe :)

veemängud

Kõige vahvam selle tegevustejada juures oli see, et algne plaan oli lihtsalt mõned kivid värvida – ja vaat, mis lõpuks välja tuli! Ja protsessi juhtis enamasti meie peaaegu-2-aastane :)

Järgmine kord mere äärde minnes võtan suurema ämbri!

Oakotid pisikestele ja veidi suurematele

oakott

Enne jõule valmistasin ühe väikese partii oakotte jõuluvana kotti ja niisama kingituseks. Oakott (i.k. beanbag) on küll tinglik termin, sest täiteks kasutasin kas riisi või herneid. Iga komplekt koosnes kolmest oakotist ja mängude juhendist. Eestis ei ole oakottidega mängimine kuigi levinud, vähemalt kodudes ei ole täheldanud. Lasteadedes ja muusikatundides on aga aegajalt abivahendiks kasutusel küll. USAs on see aga küllaltki levinud lastemäng. Tegemist on ühe vana ja traditsioonilise mänguga, millest tänapäeval on kasutusel palju uusi ja põnevaid variatsioone. Mu meelest on oakotid hea abivahend väikelastele koordinatsiooni harjutamiseks.

dets_027

Tagasisidet sain, et kui esimesel päeval mängiti kõik mängud juhendi järgi, siis teisel päeval leidsid oakotid rakendust kas nukumajas madratsitena või (ühe poisslapse näitel) otsiti maja pealt kääre, et kindlaks teha, mis seal sees on :) Aga üldiselt ma oleks tänulik kui kingisaajad nüüd mõni aeg hiljem teada annaks, kuidas peale esimese emotsiooni lahtumist on uus mänguasi meeldinud?

 dets_030

Tegevusvõimalused oakotiga on laiad. Sellega saab täpsust visata (ämbrisse, ringi sisse vms). Sellega saab tasakaalu harjutada (pea vm kehaosa peale panna ja siis kõndida või hüpata jne). Lisada saab numbreid ja tähti ja siis mänguliselt õppida.

oakotid

Väikesele kokale

Ühel õhtul viltisime põnnile mõned köögi- ja puuviljad mängimiseks. Kokkamine on meil juba mõnda aega huvipakkuv mäng. Algas sellest, et lusikaga võeti potist kujuteldavat toitu ja söödeti mänguloomi ja nukke. Siis järgnes kõikmõeldavatest topsidest jootmine. Nüüd on uus mäng kastanimunade lusikaga potist kaussi tõstmine ja vastupidi – ehtne Montessori harjutus, ainult ta leiutas selle ise. Montessori järgi oleks õige see kui ta teeks seda paremalt vasakule (nagu kirjutamine). Olen üritanud teda veidi suunata ka nii tegema, kuid minu sekkumine tekitab pigem protesti ja katkestab mängu. Vahelduseks olen kastanimunade asemele pannud ka värvilisi pom-pome (ei tea eestikeelset vastet, tupsukesed?). Kui ühest anumast teise tõstmine ära tüütab, siis uueks katsumuseks võetakse eesmärk transportida ese lusikal lähima näljaseni.

 dets_022v

Uued köögiviljad võeti kiirelt omaks ja hoolega tõstetakse neid lusikaga potist kaussi ja mujale. Nöx vaatas minu viltimist kõrvalt ja otsustas ka kätt proovida – tulemuseks oli õunauss (küll suurem kui õun ise, aga kes seda ikka jälgib).

dets_021v

Kuus lepatriinut

Kuus väikest lepatriinut on reas,
neil mustad täpid selja peal…

Need lepatriinud tegin oma väikesele peagi 4-aastasele sugulasele, et oleks lihtsam loendamist harjutada. Igal lepatriinul on seljal erinev arv täppe ühest kuueni. Materjaliks punane vilt, täidiseks lambavill.

11_nov-1

Pildi kvaliteet on nagu on, sest unustasin kodus pilte teha ja tuli läbi ajada seebikaga.