Hmm, söögiga mängimine?

Tegime põnniga hiljuti ühe eksperimendi, mille kohta ema küsis pilte vaadates: “Mis see on? Ah et söök, jah?”.

Alustame algusest. Kuskil välismaises blogis leidsin sellise idee: panna väikesed plastmassloomad tarretise sisse ja lasta lapsel neid sealt välja kaevata. Nagu väikesed arheoloogid :) Tema oli küll terve koogivormi tarretist täis valanud, kuid mina piirdusin väiksemat sorti salatikarbiga. Ja sellest tulenevalt olid ka loomakesed üllatusmuna omad. Me ei ole põnnile veel üllatusmune ostnud ja loodetavasti niipea ei pea ka, kuid viimane kord ema juures meie lapsepõlve kaste revideerides leidsin karbikese, mis oli neid väikeseid elukaid täis. Põnn on omad lemmikud sealt välja sorteerinud – nt matrjoška tüüpi mõmmi, mille sees veel üks mõmmi ja selle sees järgmine. Ja teine lemmik on kiikuv papagoi. Ta ei oska ise seda kiigele panna ja nii käib minu käest nõudmas ja siis muudkui seletab: “linn! kaaga!”.

01_jaan4

Tagasi tarretise juurde. Juba mõnda aega tunnen, et põnnile oleks rohkem sensoorset tegevust vaja. Liivakast on lumekuhja all ja toas nagu miskit muud ei ole, mida saaks katsuda ja avastada. Vesi ehk ainult. Aga miskit oleks lisaks vaja. Näpuvärvide ja soolataignaga tegelemine on näidanud, et põnn kardab uusi materjale katsuda. Tal võtab see harjumine ikka parajalt aega ja alguses on väga häiritud kui käsi millegagi koos. Sellest siis see tarretise idee. No ja mulle on arheoloogia alati põnev tundunud ja mulle nii meeldis idee midagi välja kaevata. Kui põnn suuremaks saab ja matsu rohkem jagab, siis tahaks “päris” väljakaevamisi teha ja millegi sisse dinosauruse mune ja konte peita :) Igatahes esimesed minutid tarretisega möödusid lihtsalt seda põrnitsedes. Kuna ma teadsin, ette, et nii lihtsalt see meil ei lähe, et ta oleks nõus oma sõrme sinna sisse pistma, siis olin tarretanud ka tema lemmiku üllatusmuna-mõmmi. Natuke ma pidin kaevamist ette näitama, kuid lõpuks oli ta nõus seda ollust sõrmega puutuma. Lõpuks ka sõrme sisse pistma. Sealt edasi läks juba ludinal :)

01_jaan5

Suhu ta midagi ei toppinud. Korra tahtis proovida, tõstis suu juurde ja vaatas küsivalt minu poole. Raputasin pead ja rohkem me sel teemal ei peatunud. Põhimõtteliselt on tarretis siiski söödav asi ja ei oleks midagi traagilist juhtunud kui ta oleks ka söönud, kuid ma ei taha, et tal tekiks ettekujutus, et kunsti- ja meisterdusnurgas võiks asju suhu toppida. Järgmine kord ei pruugi ju enam nii süütu aine olla.

Aga söögiga mängimine? Njah. Minu seisukoht on, et teatud piirides on see siiski ok. Kui mul on valida, kas sellist väljakaevamismängu mängida tarretisega või mõne keemilise silikoonilaadse ainega, siis lapse tervisest lähtudes on see ju ohutum? Või siis soolatainas (jahu+vesi+sool = kõik toiduained) vs keemilised voolimissegud, siis nii lapsele kui loodusele on kokkuvõttes ohutum toiduga mängimine. Ja kui me sõelume mannat ja ma pärast korjan kõik kokku ja järgmine kord kasutame sedasama segu, siis see ei ole ju ka suur patt?

Ja rahustuseks – järgmised kaks päeva sõi põnn lõunaks sülti, kugistas kõik peatumata alla ja ei hakanud käsi sisse toppima :) Küll jäeti juurviljad alles, aga see on juba teine teema…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s