Georgia reisikiri – päev 5. Tervitustega jahedalt maalt!

Hommikul oli kohe tunda, et miskit on teisiti, ei olnud palav. Täitsa tavaline Eesti suveilm – veits üle +20 (23..24) ja tuul puhus. Meile sobis ideaalselt, kohalikud aga otsisid kappidest jopesid. Kiire käik kirbukale tõestas, et on tõesti mõnusam ringi tatsata.

Peale lõunat tuli teha kiire hotelli vahetus, sest olime oma esimesest Tbilisi hotellist lahkudes broneerinud sama toa nendeks päevadeks kui planeerisime tagasi tulla. No ja ettemaks sai ka tehtud. Õnneks sai pererahvastega nii palju sebitud, et meile saadeti auto järgi. Ei oleks väga hästi ette kujutanud kogu kodinatega auklikel munakivi tänavatel uue hotelli poole sammumist :S

Varustatuna hotelli perenaise õpetussõnadega, võtsime takso ja sõitsime mäe otsa etnograafia/vabaõhu muuseumisse. Betty ei olnud takso mõttest kohe üldse vaimustunud, sest laste turvatoole neil ju ei ole ja sõidustiil annab ka kõvasti soovida. Siiski ei jäänud midagi üle, sest jalgsikäigu ulatuses oli linn juba läbi uuritud.

Imelikul kombel meie käest vabaõhumuuseumis piletiraha ei küsitud, ei küsitud kellegi teise käest ka. Võib-olla oli põhjuseks kontsert, mida seal peeti. Täpsemalt ei hakandu järgi ka pärima, põnev maa vajas uurimist. Kontsert oli igatahes kole. Tugeva gruusia aktsendiga 70’ndate rock’n roll ja 80’ndate eurodisko ja seda nii valjusti, et isegi paarsada meetrit eemal otsis käsi vaikselt volüümi nuppu. Õnneks see kaua ei kestnud ja umbes poole meie avastusretke peal lõpetati pidu ära. Teise poole ajal jäi põnn magama ja nii oli meilgi tublisti aega logelemiseks. Muuseum ise oli tore ja avastamist väärt. Palju vanu majakesi vanade sisustuselementidega. Äge.

Kui kõik majad oli läbi kolatud, otsisime kohta, kus jalga puhata seni, kuni põnn magab. Leidsime ühest varjulisest kohast vana pingi, mida grusiinide esivanemad kindlasti juba pikki aastaid olid kasutanud. Välimus oli juba selline, et sel pingil on ka paremaid päevi olnud. Algul pidas ka põhjamaalaste külmusele vastu. Kuid ühel hetkel käis siiski väga konkreetne praks ja kohe peale seda veel konkreetsem ragin. Ei pink on terve, vähemalt veel. Aga kellegil teisel sinna istuda enam ei soovitaks. See on see pink kohe sissepääsutee otsas paremat kätt, mingite viljapuude all. Välimuselt meenutab veits õunapuu tüve.

Jalutasime mäest alla ja kasutasime taas tarkust, mis varem taksojuhtide kohta oli saadud. Ütlesime sihtkoha ja summa kohe ära, ei jäänud ootama temapoolseid spekulatsioone ja muud sellist. Mõlemad taksojuhid olid võrdlemisi talutavad oma sõidustiili poolest ja Betty ei olnudki enam väga närvis.

Õhtusöögi kõrvale sai järgi proovitud vaadivein. Nagu on vaadiõlled, siin on ka vaadiveinid. Täitsa hea oli. 1 eur klaas või 5 eur’i 1.5 l kann. Mõistlik!

Ülaltoodu on Nöxi reisipäevikust, mis sai kirja pandud kui ma magasin. Ärgates lugesin kirjapanud üle ja no nii mõndagi jäi mainimata. Näiteks, kuidas me õhtusöögiks endale aknaaluse laua saime. Terve reisi ajal oli meil plaan, et laupäeva õhtul tahaks minna kuhugi restosse, süüa head gruusia toitu ja nautida kohalikku live muusikat. Küll aga hakkas reisi jooksul see plaan aina kahtlasem tunduma. Nimelt siin suitsetatakse igal pool ja väikese lapse juuresolek ei takista absoluudselt suitsu ette panemist. Alles see oli kui ka meie baarides-pubides oli õhk suitsuvinene, kuid juba on see meil ununenud ja võtame iseenesest mõistetavana, et lapsega saame suvalisse restosse sisse jalutada. Pidasime hosteli perenaisega nõu ja läksime õnne proovima. Ta arvas, et ühes kohas äkki isegi on eraldi mittesuitsetajate ala, et seal palju eurooplasi käimas. Elava muusika kriteeriumist loobusime, sest siis me ei olekski kohta leidnud (pealegi hoiatas perenaine, et nad laulavad päris valjusti ja see ei pruugi lapsele meeldida). Siiski selgus, et tema soovitatud kohas eraldi mittesuitsetamise ala ei olnud. Läksime järgmisse kohta ja vaatasime nõutult keset söögisaali ringi – päris mitu suitsu juba tossas. Lootusrikkalt paistis tühi laud avatud akna all (terrass oli kahjuks juba täis). Lähemale minnes nägime seal reserveeringu silti. Siis aga astus meie juurde teenindaja ja küsis, kas saab aidata. Kui me kurtsime, et otsime suitsuvaba kohta, siis ta viitas aknaalusele lauale. Meie imestuse peale, et see ju reserveeritud, rehmas ta käega, korjas sildi ära ja ütles midagi väikese lapse kohta :) Loomulikult möödus terve õhtusöök nii, et iga kord kui teenindaja tuli, oli tal vaja põnniga miilustada.

Üldse on põnn siin väga popp. Isegi mehed vaatavad kärusse ja naeratavad, mõni isegi lehvitab. Kuigi võõristavaid pilke kohtab ka, sest ega jalutuskäru ei ole siin tavaline vaatepilt. Tänavaehituses ei ole käru (ega ka ratastooliga) absoluutselt arvestatud. Näiteks peame käru tassima iga kord kui läheme jalakäijate tunnelisse. Hotelli lähedal on üks trepp, kus on kaldtee isegi olemas, kuid 99% ajast on selle üks punane auto kinni parkinud.

5. päeva galerii

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s