Georgia reisikiri – päev 4. Tervitustega soojalt maalt!

Hommikusöögilaud oli koduses õhkkonnas ja rikkalik. Istusime lauas koos värske inglise abielupaariga, kes olid pulmareisil. Neil oli selja taga Türgi ja Aserbaidžaan (Eurovisiooni konsert samuti). Lahkele perenaisele olid eelmised eestlastest külalised kinkinud Vana Tallinna, mille ta eile õhtul meie saabumise puhul oli pere keskel lahti korkinud ja nüüd lahkelt teistelegi jagas. Meile, kui eeldatavalt selle kraamiga juba tuttavatele, ta seda ei
raisanud ja pakkus meile hoopis koduveini. “Grusiinid ei osta kunagi poest veini”, väitis ta. Inglased olid igatahes sellisest hommikunapsust šokeeritud (just see osa, et kange naps enne lõunat).

Olles eilsest karmist päevast veel väsinud, ootasime päeva kuumimad tunnid ära ja läksime siis välja varjulisi parke otsima.

Esimeses pargis, kuhu juhtusime, toimus mingi huvitav võõrasemade jagamine. Kohalikud mammid käisid ja kiskusid neid omale otse peenralt, koos juurtega ja suurte sülemitega. Suur oli meie imestus kui pargivahid välja ilmusid ja “lillevarastega” sõbralikult juttu puhusid. Kui siis pargivahid ise ka lilli noppima asusid, jõudsime järeldusele, et ju nende õitseaeg hakkas läbi saama ja neil oligi plaan lilled välja vahetada. Et las siis turumutikesed saavad ka oma noosi.

Külastasime ka kohalikku kirbukat, mis igasugu annaalide põhjal peaks toimuma ainult laupäeval ja pühapäeval. Toimus ka täna (reedel). Palju oli klassikalist nõukaaegset kirbuka träni. Mõned georgialikud leiud olid siiski ka. Tundub, agu nõelviltimine oleks Georgiast pärit, sest nende rahvuslikus stiilis käsitööesemed olid paljud vilditud. Nt vilditud nukud olid ühed peamised suveniirid.

Kaart näitas, et kohe kirbuka kõrval on ka resto, nime järgi otsustades täitsa georgiapärane. Astusime sisse. Olemasolevatesse laudadesse meid istuma ei tahetud lasta. Põnni pärast oleksin eelistanud just mõnda vaiksemat nurgakest. Aga ei, meile toodi eraldi laud ja pandi keset suurt ja inimtühja saali istuma. Lehitsesime menüü läbi. Tõusime püsti ja lahkusime. Kogu külastuse jooksul ei näinud ühtki naeratust ja tekkis kahtlus, kas oleme sinna üldse oodatud. Ilmselgelt oli see resto spetsialiseerunud gruppide teenindamisele ja kaks juhuslikku turisti ei väärinud nende külalislahkust. Ma ei ole tõesti veel nii tülpinud näoga teenindajat näinud…

Lonkisime näljastena edasi, piilusime sisse igast uksest, mis veidigi söögikohta meenutas, kuni ühe ukse pealt vaatas naeratav nägu vastu ja kutsus sisse. Meie pessimistlikud žestid lapsekäru suunas (kuna oli näha ainult väike ruum letiga, kust viis keerdtrepp teisele korrusele) hajutati kohe, aidati käru sisse ja nurga tagant avanes
suur ruum, privaatsete laudadega. Menüü oli päevinäinud aga oi kui huvitav. Alustades näiteks: “Valik ürte”, “Valik hapukurke” jalõpetades roogadega ajudest, neerudest, keelest. Palusime teenindajal näidata Georgia roogasid, mille peale ta läks väga elevile ja hakkas köögiga konsulteerides meile soovitusi jagama. Meie valituks osutusid praetud kala rohke sibula alla peidetud ja ahjuvormis liha/kartuli roog. Ühiseks jooneks võiks nimetada granaatõuna seemneid, mis olid leidnud tee mõlemasse rooga. Tõsiselt meeldiv ja maitsev elamus! Põnn kahjuks magas kõik selle maha. Kripeldama jäid vaid järgi proovimata neerud ja ajud. Tuleb tagasi minna :)

Kõhud täis, peesitasime Puškini pargis, kuniks põnn taas liikuma tahtis hakata. Plaan oli tõusta teletorni juurde mäkke, et nautida linnavaadet. Võtsime suuna miski rongi sarnase asjanduse poole, mis rahvast künka
otsa veab. Peatus oli poole nõlva peal, mis tähendas meile tublit ronimist. Põnn sai küll kärus chillida ja vastu võtta möödakäijate naeratusi :) Rongipeatusesse jõudes selgus tõsiasi, et miski siin linnas ei ole veel/enam töökorras (sama pettumus tabas meid gondlitega). Kuna äikesepilved olid kogunemas, siis võtsime suuna
hosteli poole. Kuigi Nöxi tõmbas ikka mäe poole…

Tee peal ostsime nosimiseks kirsse ja maasikaid. Hostelis neid süües pidime tõdema, et maasikahooaeg on siin läbi :( (kuna blogisse ilmub reisikiri hilinemisega, siis olgu märgitud, et reis toimus juuni esimestel päevadel). Väiksed piisad tulid juba tagasiteel, kuid korralik sadu lasi ennast veidi oodata. Hommikusöögilauas mainisid inglased, et siin on igal õhtul sadanud. Me ei ole päris sellist statistkat teinud, kuid pigem
kipub tõesti nii olema, et hommikud ja päevad on päikselised ning õhtud sajused. Muide, kuumus on siin ikka parajalt tappev.

Veidi veel statistikat. Seni oleme trehvanud:
4 lapsekäru kogu linna peale,
alla 10 mehe lühikestes pükstes (v.a. turistid),
3 jalgrattturit,
1 tervisejooksja,
0 Saabi.
Ca pooled naisteenindajad hakkavad põnni nunnutama – näiteks saime mänguasjapoes rahulikult põnnile suveniiri valida samal ajal kui müüja teda lõbustas :)
Kogu Tbilisi on üks suur ehitustanner. Ütleks, et pooled majad on tellingutega kaetud – stiilinäite leiate lisatud pildilt. Maja oma uhkuses on pigem erandlik (valdaval on agulimaju vanalinnas rohkem), kuid tellingud on igal pool samasugused.

Galeriid ei ole ega tule selle päeva kohta. Nöx oli laisk.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s