Georgia reisikiri – päev 3. Tervitustega taas Tbilisist!

Sissekanne Nöxi reisipäevikust: “- 3. päev algas 4:45 arusaamatu plärinaga telefonist. Hiilisin vaikselt hotellist välja, et mägedesse päikesetõusu jahtima minna. Igav oli, lihtsalt läks valgeks, ei mingit värvide mängu.”

Tagasitee sõjateelt läks hästi, eile veidi aukartust ja hirmu tekitanud mäed ei olnud enam hirmsad. Mis veits hiljem kurvalt kätte maksis.

Kohtusime ka sõjateel juhtlambaga ja tema suure hulga jüngritega, kes blokeerisid kogu tee.

 

Enne Tbilisisse jõudmist võtsime suuna Gruusia veinipiirkonna Kahheetia poole. GPS ja google maps näitasid head otseteed. Järgisime seda. Koheselt hakkasime uuesti mäkke ronima ja kui esimene sada meetrit teest oli kena asfalt, siis peale esimest kurvi olukord muutus. Teed eristas muust mäest vaid see, et see ei olnud kaldu.
Edasiseks liikumiskiiruseks kujunes umbes 10-15 km/h. Naiivselt lootsime, et kohe kohe läheb tee paremaks :). Ei läinud.

Nagu ikka, ei ole Nöx suutnud fotole jäädvustada kui hull see tee tegelikult oli. Auk oli augus kinni. No ja ega me kõige hullemates kohtades pildi tegemiseks kinni pidada ka ei saanud… Järgmine pilt ehk iseloomustab kui järksude tõusudega meil tegu oli…

Jõudes järgmisse väikelinna (mis osutus selle piirkonna keskuseks), otsustasime, et kui linnast väljaviiv tee paistab esialgu kole, siis enam ei jää lootma selle paranemist ja loobume varem. Peale väikest pausi alustasime teed Georgia veinipealinna Telavi poole. Esimesest ristmikust sõitsime mööda, pole hullu – geps arvutas kohe uue tee välja. Ainult 30 km pikem ja algus oli väga hea ja uus asfalttee. Keerutas küll ja ronis järsult mäkke aga siiski olime lootusrikkad. Õnn sai otsa umbes 10 km kaugusel linnast, kui tee taas kruusaks muutus. Pidades silmas eelmist otsust, suundusime linna tagasi.

Uurisime kohalikelt, milline tee linnast välja kõige parem on. Esiteks saime teada, et tee, mida mööda linnast välja üritasime sõita, suundus Tbilisisse. Teiseks kuulsime, et tee, mis Telavisse suundub, on veel hullem ja see tee, mida korra proovisime, oli parim väljapääs linnast.

Selge jääme ööseks sinna väikelinna, et hommiku karguses pealinna suunduda. Aga ka see plaan ei olnud määratud täide minema, sest kohalikku püstijalabaari sööma minnes ei läinud enam autol juhipoolne aken kinni. Kõne rentijale, ilmselgelt ei teadnud nad, kuskohas me oleme ning soovitasid kohalikke autoremontijaid otsida. Üks oli sealtsamast pirukapoest ka võtta, aga ta keeldus nii keerulist tööd ette võtmast. Niisiis ikkagi tagasi Tbilisisse.

Tee ei olnud nii kole kui see, mis meid sinna linna toonud oli, kuid ega liikumiskiirus sellest olenemata palju parem ei olnud. Pärliks oli kindlasti Georgia kõige ilusam mägitee – looklev tee kõrgete puude (vist haabade) all.

Peale 2.5h ja 80 km läbimist olime taas juba varasemast tuttava hosteli ukse taga. Kahjuks neil endil vabu tube ei olnud. Aga pole hullu, neil sugulastel samuti hostel. Keset vanalinna ja neil on vaba tuba. 10 min pärast oli uus peremees autos ja juhatas teed.

Teel linna poole arutasime just, et täna tahaks kusagil heas hotellis puhata (eelmine Tbilisi oma oli hea, aga siiski veidi spartalik). Seekord oli õnn meie hoovil. Kõik oli nii tore ja ilus ja … ja … .
Kartsime, et tea, mis kirves nüüd selga tuleb. Kuid ei, hind sama, mis eelmiseski kohas.

Nüüd siis veel viimane katsumus, enne kui sai lõplikult jalad seinale visata. Auto oli vaja tagasi viia. Sealgi sujus kõik hästi, kui välja arvata see, et osavatel mehhanikutel õnnestus paaki suruda veel 15 Lari jagu bensiini (paak oli paar kilomeetrit varem täis tangitud). Mittetöötava akna pärast meile sanktsioone ei rakendatud ja kasutamata päevade rendiraha maksti ka tagasi.

Tagasiteel sai Nöx osa igapäevasest rallisõidust Tbilisi tänavatel. Kohalik mehhaanik/automotomeister sõidutas linna tagasi ja näitas kõiki siinseid liiklemise trikke. Signaali töökorda prooviti esimese asjana, enne liikuma hakkamist (see, et auto oli ühest silmast pime ei olnud üldse mingiks mureks). Signaali vajadust näidati juba esimesel ristmikul (meil endil kulus signaali kasutamiseni 1.5 päeva ja kokku kasutasimegi signaali ainult korra). Lisaks tulede vilgutamised, üle mitme rea sööstmised (suunda näitamata). Õnneks vastasuunas sõitmist ei demonstreeritud. Seda õnnestus näha siis, kui linna sisse sõites ummikusse sattusime.

Märge Nöxi reisipäevikus: “PS soovitus: mägedesse sõitma minnes võtke automaatkastiga masin. Ei kujutaks ette kui lisaks kõigele oleks veel pidanud päev otsa kepi ja siduriga ka võimlema.”

Pilte on meil sellest päevast vähe, sest päev oli raske ja selle jaoks eriti aega ega tahtmist ei jagunud.

3. päeva galerii

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s