Georgia reisikiri. Päev 2 – tervitustega Gudaurist!

Pean piinlikkusega tunnistama, et suvel ei ole me kõige usinamad blogikirjutajad. Rääkida-näidata oleks nii paljut, kuid selle paljuga on nii tegemist, et siia kohe ei jõua. Kuna Nöx ähvardas, et ta “ei saa reisikirja vahele ühtegi postitust teha”, siis pean kibekiirelt kogu meie reisi kirja panema, et Nöx saaks siis üles riputada kõik muud asjad, mis ta suve jooksul teinud.

Et siis teine päev Georgias. Hommik möödus meil eraldi. Nöx läks Tbilisi metrood avastama, et rendiauto ära tuua. Meie põnniga lõbustasime hosteli perenaist, tema õde ja ema – kes kõik tahtsid jägemööda põnni süles hoida. Põnn ei protesteerinud ka :) Eriti tore oli kui talle gruusiakeelset liisusalmi lugema hakati.

Nöxil tuli läbida ka esimene jõukatsumine Tbilisi tänavatel parkimisega. Vähe sellest, et siin on igal pool kitsas, siis meie hostel asus poolel teel mäkke, ehk siis suhteliselt püstloodis kallaku peal. Ma ei taha siiamaani mõelda sellele, mis jõud seda autot paigal hoidma pidid. Üritasin mõelda, et see ei ole minu mure ja kõik teised autod seisavad paigal, ju siis meie oma on ka selleks võimeline. Saaks ainult kähku minema.

Mitte et kähku minemasaamine elu kergemaks oleks teinud. Tbilisi liiklus ei ole nõrganärvilistele. Turiste tunned selle järgi, et nad suunda näitavad. Ka vasakpöörde reast saab otse sõita jne. Kõnniteed ei ole jalakäijatele (ammugi mitte kärutajatele), vaid sobivad näiteks auto remontimiseks.

Siiski siiski, jõudsime linnast välja. Mida järsemaks ja kurvilisemaks läks maantee, seda rahulikumaks läks liiklus. Algas iidne Georgia sõjatee mööda orgu kõrgete mägede vahel. Tegime palju postkaardipilte.

Põnnile ei meeldinud rõhumuutus (või siis turvatool, mis talle siiski veidi suur). Tema lõbustamiseks peatusime kohalikus “söögikohas”, kus sõime šašlõkki. Meie väga maitsva šašlõki valmistamise lõhnad äratasid isegi teisel pool teed lõunaund magava kohaliku koera. Koer oli lahkelt nõus tulema põnni lõbustama, st tuli meie poole teed magama, nii et põnn teda näha sai. Šašlõkk ise oli oluliselt parem kui mistahes Eestis saadu. Ausalt. Pildil olev ojake voolas täpselt meie laua kõrval. Müra oli nii tugev, et väga rääkida ei saanudki.

Vahemärkus autorendifirmade kohta. Kui nad ütlevad, et jah neil on turvatool olemas, et jah sinna saab panna ka 9kilose lapse, siis ärge uskuge neid. Jah, selle tooli peal oli kirjas, et 0-18 kg ja 9-18kg (vms). Ma ei ole eriline turvavarustuse spetsialist, kuid ma tõesti ei kujuta ette, kuidas seal näiteks 4kilone imik oleks pidanud olema. Isegi 9kilosele oli see istumine äärmiselt ebamugav, magamisest rääkimata. Järgmisele reisile on meil plaan oma tool kaasa vedada (või kui see mingil põhjusel ei õnnestu, siis küsida rendifirmast eelnevalt mark jm info tooli kohta).

Nii, tagasi sõjateel. Tee läks aina rohkem ja rohkem loodist välja ja kurvilisemaks. Õnnetuseks lõppes ka grusiinide raha sel hetkel kui nad Gudauri suusakuurorti jõudsid. Sealt edasi kadusid niigi hirmuäratavalt teelt tugevad piirded ja muu sarnasus teega. Meie murdumispunkt saabus siis kui teele tekkisid augud, kuhu võiks ära mahutada mõne väiksema Jaapani sõiduauto. Nii jäidki väidetavalt veelgi maalilisemad vaated nägemata. Ära ei tasu unustada, et tegemist on siiski ühe peamise magistraaliga, mis Georgiat Venemaaga ühendab.

Pildil siis meie murdumispunkt, nagu Nöx selle ristis. Kusjuures siit vaadates ta ei tundugi nii kohutavas seisus.  Aga jah, ega aukude sügavust ta ei kajastagi.

Tbilisi hosteli perenaise tutvusi kasutades olime broneerinud endale kodumajutuse Gudaurist veidi edasi. Kõik kõlas ideaalselt – lahke perenaine, mõistlik hind, kodused rikkalikud söögid. Mis aga jäi mainimata oli see olematu tee. Nii väga kui me ka ei igatsenud seda rikkalikku õhtusööki, sellele teele me sõita ei riskinud (võibolla kui põnni poleks olnud, siis oleks julgenud, sest autosid ikka vooris seal, kuid nii pisikesega ei taha tõesti tee äärde passima jääda). Egas midagi, pöörasime otsa ringi ja otsustasime Gudauris öömajaga õnne proovida. Õnneks oli esimene hotell nõus meid lahkelt vastu võtma. Kohe näha, et tegu oli suusakuurordiga, sest hotell oli küllaltki euroopalike tingimusega.

Õhtusöögi lauas sai juhtumisi juttu puhuma hakatud brittide turismigrupi paari liikmega, kelledest ühel olid aukartustäratavad teadmised Eestist. Ta nimelt kogub Eesti marke ja “tühistustempleid” (cancellations). Arvatavasti on just temal selleteemaline maailma kõige täiuslikum kogu, ulatudes Eesti ajaloos kaugele tagasi. Peale Eesti markide kogub ta veel ainult ühe UK linna omi! Ja meie tantsu ja laulupeost olid nad ka vaimustatud.

Kõige väiksem reisiline heitis peagi magama ja meie saime edasisi plaane arutama hakata. Nöx tegi ka ettevalmistusi hommikuseks päikesetõusu pildistamiseks. Päikesetõus mägedes oleks ju imeilus!

2. päeva galerii

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s